Oktoober algas ja mina ei ole jõudnud rääkida septembristki. Lapsed läksid lasteaeda, mina läksin kooli. Algselt küll 12-sse klassi, kuid otsustasin, et koormus on suur ning omast kogemusest tean, et suure koormusega laguneb kõik koost ja ma teen lõpuks ainult iseendale liiga. Ma ei tea, kas tavaõppega ka nii on, aga näiteks kui õppeaasta lõppeb mai/juuni kuus ja osad ained on vastamata, siis on võimalus neid vastata järgmises klassis. Mul jäi 11. klassis tegemata füüsika, matemaatika, ajalugu, geograafia, arvuti ja vene keel. Ma sain edasi 12-sse klassi. Ametlikult klassinimekirja ma ei pääsenud, sest pidin õppejuhi juures tegema üksikainelepingu. See leping tähendab seda, et ma pean 21. oktoobriks vastama nendest ainetest vähemalt pool ära ja mind lisatakse 12. klassi nimekirja ja saan siiski edasi õppida. Kui ma aga ei tee selleks ajaks oma töid ära, siis lõpuklassi ma ei pääse ja 11. klassi aineid on mul aega vastata kooliaasta lõpuni.
Ma tean, et ma oleks suutnud need ained ära teha, kuigi oktoober on juba käes, aga ma tundsin sisimas, et ma rebin end puruks. Lapsed tahavad tähelepanu, härra, kodu ja muud asjad. Lisaks ju käin veel tööl. Nii ma otsustasingi, et ma ei võta seda koormust, sest sel ajal kuni ma 21. oktoobrini teen 11. klassi asju, jäävad mul 12-nda omad tegemata ja siis läheb õppeaasta lõpus hulluks rebimiseks. Eksamid ja puha ning keskenduda üldse ei saa. Ma arvan, et mulle endale oleks kõige parem lahendus minna lõpuklassi järgmine sügis, mil mul ei ole ühtegi võlga ja ma saan rahulikult keskenduda lõpuklassi ainetele ja eksamitele, sest ma tahan rohkemat kui lihtsalt “kolmedega välja vedada”.
Lastel läheb lasteaias nii ja naa. Ma tunnen, et mu lapsed oleks oma vahel justkui vahetusse läinud. Noorem, Raimond, on ülimõistev, kuulab sõna, tahab ise kõike teha, paneb riidesse, jalanõud jalga, poes mõistab, mida tähendab sõna “ei”. Ja siis on Hendrik, kes viskab end pikali, jonnib ja tahab, et emme teda riidesse paneks ning kõiges aitaks. Võibolla on tal armukadedus ja tunneb, et Raimond saab rohkem tähelepanu? Ma ei tea, aga ma olen üritanud võimalikult võrdne olla tähelepanu jagamisega. Kui Raimond läheb hommikuti ilusti lasteaeda, vaat, et ei jõua isegi lehvitada, kui ta juba seitsme tuule poole jooksu on pistnud, siis Hendrik virutab mulle hommikuti kenasti rusikaga silma auku, et märku anda oma kavatsusest mitte lasteaeda minna. Aastad on näidanud, et laste puhul aitab ainult rääkimine. Tutistamine, nurka panemine, pepule laksu andmine- jumala pointless, alguses teevad paipoisi näo pähe, aga tegelikult saavad hoogu ainult juurde.
Kui ma enda 11. klassi asjad tehtud saan, võtan ülejäänud aja, et teha ära lõpuklassi uurimistöö, mis vajab ju ka aega ja kannatust. Seega, ma ise arvan ja olen kindel, et mu valik on ainuõige. Ma ei taha ennast üle koormata.
Kuidas see on võimalik, et nii paljusi aineid ei saanud tehtud? Neid ei olnudki sul väga palju, sest sa said ju osad üle kanda? Aga usun, et tõesti tegid õige otsuse, kas autokool tehtud? 🙂
Kust sa võtad, et sain osasid üle kanda? Ei, autokool samuti poolik. Kui 12. klass läbi, on järgmine samm autokooli lõpetamine ja siis mingi eriala edasi 🙂
Laps l6i rusikaga silma sulle? Mina emana annaks laksu sellise asja peale. Sa oled neil tõesti lasknud ülepea kasvada.. s6nad siin enam ei aita, usu mind!
Aitas ju. Peale tõsist jutuajamist pole seda enam juhtunud ja läheb lasteaeda nagu naksti. Sina oled sina ja mina olen mina. Ma usaldan enda meetodi pigem ja arvan, et vägivallaga vägivalda ei lahenda. 🙂
Mis ained sa eelmine aasta siis üldse lõpetasid kui nii paljud tegemata? Seal nagu polegi neid ju palju rohkem.
10. klassi geograafia ja arvuti, kuna eelmises koolis õppekavas neid polnud, aga siin oli kohustuslik. 11. klassi asjadest tegin ära bioloogia, keemia, inglise keele, füüsika, eesti keel, kirjandus, kunstiajalugu, muusikaajalugu, võibolla oli veel midagi. Mainin ära ka, et ühte ainet on mitu kursust. Nt fûüsikat oli eelmine aasta kaks kursust. Matemaatikat on õppeaastas 4 v 5 kursust. Maht on suur ja see, et enamus õppeprotsessist toimub kodus, iseseisvalt, võtab ka aega ja kannatust. 🙂
Jane, väga tubli oled! Koolis toimeta rahulikult oam tempoga, see on parem kui läbi põleda ja pooleli jätta.Töö ja laste õrvalt on keeruline õppida.
Ja väikesed lapsed näitavadki oma frustratsiooni vahel löömisega, sest nad ei oska oma tundeid ja stressi veel sõnadesse panna. Ja lüüakse just seda, kellega kõige turvamisem – ema. Aitab rääkimine, rääkimine, rääkimine. Võib-olla vajab vanem poeg eraldi 1:1 aega Sinuga? Millal ta seda viimati sai? Ma olen märganud, et kui teadlikult annan lastele eraldi aega minuga (mitte alati kogu perega koos), siis see mõjub nende käitumisele tükiks ajaks võluvitsana.
Kursus on võrdeline tavakooli ühe veerandiga. Olen ise täiskasvanute gümnaasiumi lõpetanud. Seda täiskohaga töö, autokooli ja pere kõrvalt. Öelda, et maht on suur. Võimalik! Aga sellegi poolest tehtav. Oma laiskus pigem see, mis ette jäi sul. Võimalus, et asja venitada. Kui seda võimalust ei ole, siis oleks sul see kool ammu tehtud.
Samamoodi lapsed käivad koolis, huvialaringides ning veedavad aega sõprade ja perega. Neil ei ole võimalust läbi kukkuda. Kas sa tulevikus lubaksid ka oma lastel ühte klassi mitu aastat teha?
Kiitus, see oli just see, mida ma sellisel hetkel vajan. Ma loodan, et muidu näed sa rohkem positiivsust asjades, mis esialgu ei tundu nii head. Ma ei oska tulevikust rääkida hetkel, sest iial ei tea, kuidas ma aastaid hiljem toimetaks 🙂 Aga aitäh, sinusugused motiveerivad tegelikult 🙂
Aitäh!
Olen andnud aega täpselt nii nagu kirjeldasid, aga võibolla peaks seda rohkem tegema. 🙂