piinlikud hetked lastega

Ma ikka pikalt kaalusin, kas hakkan sellel teemal kirjutama või mitte, aga nüüd istun siin meie uue mõnna karvase vaiba peal ja mõtlen, et miks mitte. Elu ongi vahel üks korralik huumor ja lapsed annavad sellele ainult särtsu juurde.

Võin kihla vedada (tegelikult ma pole kihlveo inimene :D), et nii mõnigi teie seast on kogenud sama piinlike hetki või isegi hullemaid.. tänu oma lapsele. Noh, ütleme nii, et enamjaolt olen ma need piinlikud asjad üksinda läbi kogenud, sest tavaliselt olen mina see, kellele tuleb pähe mõte lastega omapäi kuskile rahvarohkesse kohta minna. Ja iga kord koju naastes vannun ma issanda püharisti nimel, et never ma nendega kuhugi ei lähe. Kuni järgmise korrani.

Kui ma hakkan mõtlema tagasi kaugele minevikku, siis meenub mulle esimese asjana üks tohutult häbistav hetk, mille pakkus mulle Hendrik, kui ta oli alles aastane. Tema põhilised sõnad olid siis emme, süüa, kaka, mämm-mämm, uua (juua). Noh sellised titesõnad, nagu ikka.

Istusime meie siis kaubanduskeskuses, kui meie kõrvale pingile tuli aega veetma üks seltskond. Välismaalased. Nende seas üks mustanahaline. Ma olen tänaseni arvamusel, et see, mida Hendrik ütles, oli puhtalt kokkusattumus, sest mustanahalisi inimesi oli ta ehk televiisorist näinud ja no olgem ausad, kuidas saab üks aastane korraga kokku panna kaks asja oma vahel? Nimelt me siis seal istusime, kui Hendrik näpuga tolle mustanahalise suunas näitas ja kõva häälega ütles: “Kaka!”

Mina muutusin näost peediks, võtsin kärult pidurid maha ja panin sealt maksimumkiirusel ajama. Ma ju tean, et need inimesed olid välismaalased ning loodetavasti ei saanud nad muhvigi aru. Vähemalt nad ei vaadanud meie poole. Teiseks, olen ma kindel, et Hendrik ei öelnud seda põhimõttega, et kaka on ju pruun ning tumedanahaline inimene on ka pruuni värvi.

Hendrikuga seoses meenub alles hiljaaegu olnud hetk, mil olime kaubanduskeskuses mängualal mängimas. Üks hästi tüse mees istus meie ligidale, ilmselt tahtis jalga puhata. Hendrik tuli minu juurde ja ütles: “Emme, vaata kui paks mees seal istub!” Ma läksin kohe päris kurjaks ja ütlesin talle, et teise inimese kohta pole ilus nii öelda. Ilmselgelt lastel kipuvad sellised asjad meelest minema. Üldse on Hendrik hakanud seda sõna rohkem kasutama. Ma ei mäleta, kas see oli esimene või teine visiit logopeedi juurde, kus tädi näitas talle pilti tüsedast politseinikust ja küsis Hendrikult, milline see onu on. Hendrik ütles lihtsalt: “Politsei.” Logopeed aga parandas teda ja ütles: “See on paks politseinik.” Siis ma mõtlesin küll, et miks just nii öelda. On palju teisi viisakamaid variante. Peale seda on ta hakanudki kasutama seda sõna tihedamalt.

Alles eile küsisin ma Hendrikult kommi ja ta ütles mulle: “Ei saa, sa lähed paksuks ära.” Mina siis üritan ikka korrutada, et nii ei öelda. Öeldakse tüse või turske või priske.. misiganes, aga need variandid kõlavad kuidagi viisakamalt.

Kui jutt juba logopeedile läks, siis ka ühel visiidil oli nats piinlik, kui arst küsis Hendrikult ühe pildi kohta ja Hendrik talle ütles: “No mina ei tea, mis see on. Ütle ise!” 😀
Või nüüd meenub mulle märtsikuust üks olukord, kus olime ämma juures ning viimane töölt koju jõudis. Hendrik läks tema juurde ja ütles tõsiselt: “Jälle sina tulid!” Jah, kujutad sa ette, vanaema tuli iseenda koju. Jälle. 😀

Hmm, veel piinlike hetki? Võibolla siis need korrad, kui poes valdab lapsi mingit sorti tundmatu jonnihoog. Hendrikul seda enam ei esine, küll aga Raimondil tuleb vahel ette, et proovib jonniga saada seda, mida tahab. Lapsevanemaks olemise algusaastatel, kui ka Hendrikul seda esines, oli ikka korralikult häbi. Inimesed vaatasid mind sellise näoga, nagu mu laps oleks saatan. Aga täna ma võtan seda asja üsna külma südamega. S.t las ta siis jonnib, ma ei lase endale pähe istuda. Kui ma ütlen ei, siis seda see ka tähendab.

Loen oma postitust üle ja mõtlen, et on ikka kasvatamatud lapsed. Tegelikult ei ole. Ma arvan, et oleks üsna veider, kui mu lapsed kasvaks üles, mitte tehes ühtegi eksimust ega viga. See vist on normaalne kogu selle kasvamise protsessi juures.

Asja juures on hea see, et iga päevaga kasvavad nad suuremaks, oskavad ümbritsevaga paremini toime tulla ja on üldse paremad inimesed.