Kui Lauriita kirjutas enda blogis, kui paksu ja koledana ta ennast tunneb, siis tundsin ma sarnasust ning otsustasin oma mõtted kirja panna. Lisaks enda tundmisele paksu ja koledana, tunnen ma viimasel ajal üldse ennast täpselt nii, nagu ma oleks kuskil.. hmm, sügavas augus, kust väljapääs on pea võimatu. Ma olen pinges, ma olen väsinud, ma olen stressis, ma olen närviline ja ma ei oska sellest kõigest kuidagi välja pääseda. Ma ei leia seda ust, mis viib mind tagasi värvilisse ja positiivsesse maailma.
Ma mäletan, et sellised perioodid algasid siis, kui too netiahistaja mind kimbutas. Võimalik, et tema tegevus jättis minu vaimsesse ellu mingid märgid, mis nüüd tagantjärgi tunda annavad. Võimalik, et ma olen lihtsalt jõudnud punkti, kus miski on väga valesti ja ma ei leia sellele põhjust.
Ma tunnen, kuidas ma olen magamata, samas lähen ma sellistel kellaaegadel voodisse, et ma peaksin saama end korralikult välja magada. Ma tunnen survet kooliasjades, sest mul on vaja mitmeid asju vastata enne septembrit, et kindlalt järgmisesse klassi ehk lõpuklassi pääseda. Mu töö graafik on selline, et puhkepäevadel ma tunnen, et ei saa end välja puhata, sest neid on kas üks või kaks järjestiku. Lapsed väsitavad mind, sest kogu minu vaba aeg kuulub neile. Nad on viimasel ajal eriti tähelapanunäljas.
Ja siis ma astusin ühel heal päeval kaalule, mis näitas, et ma olen 6kg juurde võtnud. Enne seda ma kaalutõusu ei märganud, kuid nüüd kõnnin iga päev peegli eest mööda ja näen, millised vaalamõõtmed on need kilod mu kehale juurde andnud. Eks see ole ikka mõtlemises kinni, sest ega ma neid kilosid sekundi pealt juurde ei võtnud ja järsku nüüd ma märkan, et olen paks eksole…
Õnneks on Härral puhkus ja mul on teda vaadates siin kodus vahel selline tunne, nagu ta oleks hoopis minu ori, mitte mees, sest ta on nii tubli. Ta koristab, ta teeb süüa, ta tegeleb lastega (mida ma ka muidugi teen :D), ta sorteerib asju, mis kapis kopitavad, ta teeb absoluutselt kõike, mida mina viitsisin veel paar nädalat tagasi teha, kuid nüüd ma tulen töölt ja viskan end voodisse pikali ning sinna ma jäängi. Minugi poolest võivad toad sellised olla, et peaks lausa karkudega üle hüppama või süüa kasvõi pappnõudelt, et ei peaks nõusid pesema.. Ma lihtsalt ei viitsi mitte midagi teha, mitte keegi olla ja kuhugi minna! Need väljasõidud, mis me Elmoga tegime olid head tuulutused mu mõtetele, ma tundsin end väga rõõmsana.
Saate te aru, ma ei viitsi end isegi netti vedada või veel vähem siia blogisse. Mul pole mingit tahtmist ega soovi midagi enam jagada. Eile vedelesin ma arvuti taga, tegin geograafia kontrolltööd ja mu aju lakkas töötamast. Ta lihtsalt ei teinud minuga koostööd ja isegi kõige kergemaid asju ei suutnud ma loogiliselt välja mõelda. Näiteks seda, miks Jaapanis on vähem ülekaalulisi inimesi kui Eestis. Ma tahtsin sinna kirjutada, et meie riigi inimesed on näljasemad, aga no.. ilmselgelt oleks õpetaja mind viltuse pilguga vaadanud.
Korraga tunnen ma end täiesti tühja, mõttetu ja.. nii negatiivse inimesena ning ma ei tea enam, kuidas seda endast välja saada. Ma tahaks iseenda eest põgeneda, aga see tundub pea võimatu olevat. Ma ju tean seda perioodi, see on nii tuttav ja samuti tean, et see läheb üle veel kiiremini, kui see tuli, kuid ma ei jõua seda lõppu ära oodata.
Kõige lõpuks tunnen ma, et minu suhted emaga on väga kaugeks muutunud. Varem suhtlesime iga päev, ta helistas mulle päevas mitu-mitu korda ja nüüd ei suhtle ta minuga enam üldse. Tal oli puhkus ja eks tal oli omad tegemised-käimised, kuid siiski… Ta on mulle nagu parim sõbranna.
Miks siis on Jaapanis vähem ülekaalulisi inimesi kui Eestis?
Sa postitad iga natukese aja takka loo sellest, kuidas sa jälle mitte midagi ei jaksa, seejärel teed Hiina riietest loo ning siis jälle, kuidas kõik on nii vahva jms, kulged ainult ühes laines. Soovitan sul oma elus midagi muuta, leia omale uus hobi (nt. mine metsa jooksma, kunagi kirjutasid, et mets meeldib ning ühtlasi saad oma kilodest ka vabaks), kui see blogimine enam sulle ei sobi, egas keegi relva sul ju pea juures hoia ning käsi seda teha, parem ära kirjuta, kui see et imed neid postitusi klaviatuurist välja.
Mainid pidevalt seda netiahistajat, ma arvan, et nii söödad talle jälle kõike ette ja varsti on ta platsis, näeb et tema tahe läks täide ning siis nutad siin, kuidas keegi sind kiusab. Ja kui see netiahistaja tõesti ongi su hinge nii suure haava jätnud, mine psühholoogi juurde, räägi oma mure ära ja ehk saad abi, egas see häbi asi pole.
Lapsed väsitavad? Aga nad ongi ju alles väikesed, nad tahavadki tähelepanu. Kas sa lootsid, et laps lihtsalt kasvab nagu potitaim? Annad vett ja korras. Mida rohkem sa ignoreerid tegevusi nendega või tunned, et justkui oled sunnitud nendega tegelema, seda hullemaks see olukord sul läheb, jällegi.. psühholoog aitab, ehk et mitte küll su lastega tegeleda, aga sul aega planeerida, tundub et sa ei oska seda, sest su kooli asjad on ka unarusse jäänud.
Liigne magamine ja logelemine on ka väsitav.
Edu!
Kui sa poleks praegu kirjutanud, et väikesed lapsed tahavad tähelepanu ja nad on alles väikesed, siis ma oleks terve oma elu mõtisklenud, et miks nad küll potitaimedest nii palju erinevad. Nagu seriously 😀 Sinu kirjutatud asjad on nii loogilised, et isegi mu 4-aastane laps teab seda 😀 aga aitäh, nõuanded on alati teretulnud, uued ja vanad 🙂
Ma kirjutasin, et teistsugune toidukultuur, rohkem liikumist 😀
Ma arvan et praegu lihtsalt ongi selline aeg. Täiskuu peaks ka olema paari päeva pärast. Mina ise olen samuti väsinud ja masenduses, lastega ei jõua üldse tegeleda, sõbrad-tuttavad räägivad sama. Mees ka vedeleks ainult voodis, ma lastega kodune hetkel ja raha vaja niiet peab end ikka hommikul üles ajama 😀
Usun et see aeg läheb varsti üle 🙂
Pole küll minu asi..aga olgugi, et on raske ja negatiivne aeg, on väga ebameeldiv lugeda, kuidas oma blogikülastajatele vastad. Sarkastilisusega peaks vahetevahel piiri pidama. Teine tahtis ilmselgelt head ja võttis vaevaks miskit kommenteerida, aga sina lahmad oma sarkasmiga..
Ma olen lihtsalt inimene, kellele ei meeldi, et talle tehakse ettekirjutusui teemadel, mis on iseenesest mõistetav. Ma olen lapsevanem 4 aastat olnud ja sellest üle poole aja kahele lapsele, mis võiks tähendada ju seda, et ma tean täpselt, kui raske või kerge on lastega olla, kui väsitavad või mitte väsitavad nad olla võivad ja kõik muu, mis kahe väikese lapsega kaasneb. Lisaks ettekirjutusi selle kohta, millest ma peaks või ei peaks oma blogis kirjutama. Ma arvan, et ma tulen sellel ajal, millal soovin ja kirjutan sellest, millest soovin, sest eelkõige on see siiski minu koht, kus ma saan end kirjaliselt väljendada. Järgmisena ei meeldi mulle asjaolu, et inimene teeb oletusi.. mittemillegi põhjal? Jah. Mille põhjal too inimene saab öelda, et ma ei oska aega planeerida ja tänu sellele on minu kooliasjad unarusse jäänud? Kas ta üldse teab, mis mul tehtud on ja mis veel vaja teha? Jah, ma olen oma blogis kirjutanud, et kooliasjad on natuke tahaplaanile jäänud, kuid täna ma olen enda üle väga uhke, et ma olen suutnud teha nii palju, et tegemata on veel väga väike osa. Naljakas, kuidas lugejad võivad loopida sõnu nii ühest kui teisest suunast, sellest ei ole midagi halba, aga kui ma vastan umbes samaga, siis ma olen ikka üks ääretult halb inimene. Minu meelest tema kommentaar peegeldab selgesti õpetusi, mida võiks jagada äsja sündinud inimesele. Aga muidugi, ma väga vabandan, kui solvasin või midagi, see ei olnud mu eesmärk 🙂
Blogimine pole sugugi kohustuslik, samuti ka blogide lugemine. Iga inimene valib ikka ise, milliseid blogisid loeb. Kui kellegi blogi ei meeldi või tundub liigne hädaldamine, siis miks Sa loed sellist blogi. Blogija kirjutab oma blogisse just sellest, mis hetkel temale oluline tundub. Kasvõi seetõttu, et asja “kaelast ära saaks”, sest on ju vanasõnagi selline “Jagatud mure on pool muret ja jagatud rõõm kahekordne rõõm”. 😉
“Ma arvan, et kui mõned inimesed on väga purjus, siis nad ongi härdamad, tundelisemad ja kahetsevad lahkuminekuid, on kõigiga suured sõbrad jne.”
Iseenesest mõistetav, aga miks sa siis niimoodi ei talita? Et mõistad küll, kuidas oleks hea, aga meelega teed vastupidi ja elad oma elu halvaks?
Ohjah. Ma parem ei ütle rohkem midagi.
Kes on purjus? Kas sa oled ikka õiges kohas? Vist mitte 😀
sorry, tahtsin tõesti teatud grupis seda ühte kommentaari kopida ja sellele seal hoopis vastata, kuid tegelikult kopisin siia, nutika võlud :((( võid mu kommentaari siit kustutada.
ma tahtsin küsida, et miks sa ei talita nii, nagu sa ütlesid, et on iseenesest mõistetav su arust? nagu keegi siin enne kommenteeris sulle.
Ei ole üldse hullu 🙂
Ma ei tea, eks ma olen keeruline olevus… et midagi kergemaks ja paremaks muuta, teen ma hoopis halvemaks.