blogijad on hirmuäratavad?

Kui ma ühes postituses kribasin sellest, kui häbelik ma oma blogi suhtes päris elus olen, siis täna hakkasin mõtlema sellele, kas reaalselt leidub inimesi, kes blogijate pärast end kuidagi rohkem sotsiaalmeedias vaos hoiavad.

Kui ma blogimisega alustasin, siis ajasin ma totaalset paska suust välja, samas enda arust proovisin hullult jälgida, mida või keda oma postitustes mainin, sest ma kartsin, et mõni tuntum blogija teeb minu arvamusest postituse ja nii ongi minu eluke hävitatud (tervitused, Mallukas!). Tol ajal ma vist Mallukat kõige rohkem põdesingi. Ikkagi meie pisikese riigi staarblogija ja no oma blogis on ta üksjagu inimesi põrmuks teinud. Kas siis põhjuseta või põhjusega, eks see ole juba omaette teema.

Ja siis ma vahel mõtlen, et ei tea, kas minu pereliikmed ka vahel solvunud on, kui ma olen neist kirjutanud? Või mõnest sõbrannast või tuttavast? Ma enda teada ei ole mitte midagi halba neist kirjutanud ja kui olengi mõtteid mõlgutanud võib-olla ehk mitte kõige positiivsematel teemadel (toon näiteks oma õe ja tema töösuhte probleemi), siis kindlasti mitte sellel eesmärgil, et kedagi maha teha või teda kiusata.

Siin veebipäevikus olen ma jaganud oma halbu kogemusi erinevate inimestega. Jah, mõnega on tänu sellele ka suhtlus lõpetatud, kuigi enne olime peaaegu, et lahutamatud. Mul on sellest siiralt kahju, aga süüdi on siiski mõlemad osapooled. Olen mina teinud asju valesti, on ka teised.

Ja kuigi ma jagan siin võib-olla ehk negatiivseid kogemusi inimestega rohkem, siis on mul alati kuldreegel- nimesid ma ei nimeta. Mulle ei meeldi. Ma olen otsekohene ja vahel enne ütlen, kui mõtlen, aga siiski, vahet pole, kui emm inimene on, ma ei taha nende nimesid siia. Ok, ühel korral olen teinud seda, kui ma õigesti mäletan, seoses oma vennaga, sest mul sai päriselt ka jumala siiber, et inimesed kirjutavad mulle ja nõuavad tema võlgu minu käest. Mu meelest pole see ok! Ja siis vend võttis minuga ühendust, et need postitused ära kustutaksin, kuna tal on raske tööle saada. Tööandjad olevat teda googeldanud ja leidnud need asjad. No ilmselge, et leiab. Ja ma kustutasingi.

Ma ei ole seda sorti inimene, kes jookseb blogisse kohe teistest inimestest halba kirjutama. Ma ei tee seda kunagi ilma põhjuseta. Kui mind pikka aega miski häirib ja minu jaoks ongi see väga aktuaalne probleem, siis loomulikult jagan ma seda oma lugejatega. Kas siis selleks, et enda pea sellest vabaks saada või nõu küsida. Muid variante nagu polegi.

Tegelikult blogijad ei ole nii hirmuäratavad. Vähemalt mulle on selline mulje jäänud. 😀 Ütlen seda, mida arvan ja kui keegi teeb sellest eraldi postituse nimede ja piltidega, siis so what.. Mis seal parata.

Minust on kunagi omajagu postitusi teistes blogides, isegi koos minu pildi ja blogiviitega tehtud. Täitsa enda lolluste pärast. Tol ajal oli veits mark, nüüd on pohlad. 😀 Samas vahel siiani kiikan mõnda blogi ja mõtlen, et huvitav, kas kuskil minu sõnavõtte ka mainitud on (julm egoist eksole :D).

Kuigi viimase aasta jooksul olen ma sellist nn mahategemist või teiste arvustamist (ikka negatiivses võtmes) üha vähem hakanud blogidest lugema. Samas, draamad, intriig ja tülid müüvad kõige rohkem ju.

Kuidas teil sellega lood on, kes te blogisid loete? Kas jälgite oma sõnavõtte ja sisimas põete vahel, et äkki leiate end kellegi blogist?