Kell on täpselt 9 ja ma olen jõudnud täna sõbrannal külas käia (hihi, ok, ma ärkasin seal :D), toad ära koristada, pesu pesta ja isegi lastega hambaarstil käia. Vahel tunnen ennast lausa superemana.
Eile käisime sõbranna sünnipäeval. Egas, kui ma poleks märkmikusse vaadanud, siis ma oleks seal rahus praegu õndsat und maganud ja poleks arvanudki, et midagi teisiti on. Õnneks enne sünnale minekut kiikasin ikka märkmikusse, sest mul oli vaja kirja panna mõned auhinnamänguplaanid erinevate koostööpartneritega. Siis selgus ka tõsiasi, et Hendrikul ja Raimondil on täna hambaarsti visiidid.
No mis seal ikka. Sõitsime hommikul Paidesse, käisime kodust läbi, et lapsed saaks oma hambad ära pesta, sest vastasel juhul oleks nad hambaarsti raudselt oma hingeõhuga ära tapnud. 😀 Hommikuti tuleb ikka pahat haisu suust ju.
Kikud puhtad, sõitsime arstile. Hendrik juba autos hakkas nutma ja ütles, et tema ei taha arsti juurde minna. Raimondil oli kamakaks.
Eks ma üritasin neile seletada, et hambaarsti juures tuleb käia ja ega alati ei pea tädi midagi tegema. Ta lihtsalt vaatab üle ja kui vaja midagi parandada, teeb korda. Kui ei ole vaja, siis on ju hästi. See tähendab, et kikud on korras ja hästi hooldatud.
Raimond läks küll sinna väga julgelt. Istus teine tooli, jälgis iga arsti liigutust ja oli koostööaldis. Temal oli ühes hambas väike auguke, mida puuriti, puhastati ning sinna pandi värviline plomm. Ma kartsin küll, et see väike väänik paneb jehhat sealt toolist, aga ei.
Thank god või kedaiganes ma tänama pean, aga kogemus selle arstiga oli nii hea, et ma juba ootan, millal uuesti vaja minna on. 😀
Arst seletas Raimondile kõike, mida ta kavatseb teha. Oli hästi õrn ja sõbralik.
Kui Raimondi kiku terveks oli tehtud, sai ta kingituse valida, milleks osutus ilmelgelt auto.
Hendrikuga nii lihtsalt ei läinud. Ei tahtnud teine üldse sinna tooli istuda. Oleks vist parem olnud, kui me oleks ukse taga oodanud, mil Raimondit remonditi, sest ta nägi seda kõike pealt ju. Samas, ma ei ole kindel, et Raimond oleks seal toolis püsinud, kui mind poleks olnud. Selline kahe otsaga asi. Proovi end siis kahe lapse vahel jagada, eksole.
Kuigi Hendrik tõmbus seal toolis mitu korda lausa kringliks, siis hambad said lõpuks üle vaadatud. Tagumisel hambal märkas arst värvimuutust ning umbes poole aasta pärast peame tagasi minema kontrolli. Eks siis selgub, kas sinna on auguke tekkinud või ei.
Mina ei tea, mis loll komme lastel valetada on. Hendrik on mitu korda mul marki täis teinud arstide juures. Kas siis öelnud, et tema hambaid ei pese või käi üldse pesemas. Täna ka. Arst küsis, kes tal hambaid peseb. Ta ütles, et mitte keegi. Ei pestagi. No mul pidi häbist silmad maani vajuma. 😀 Õnneks mul oli ka sõnaõigust.
Aga arsti pean küll kiitma! Lisaks ilusale ilmale, on päev kohe palju palju rõõmsam, kui kohtan juba hommikul vara toredaid ja vahvaid inimesi.
Peale visiiti olid lapsed nii uhked ja Hendrik tõdes, et polnudki midagi hullu. Midagi küljest ei lõigatud või juurde ei pandud. Ütles, et läheks teine kordki. 😀 Aga seda räägib ta iga kord, kui arstilt tuleme. 😀
Minu jaoks on ja jääb hambaarst kõige lemmikumaks arstiks üldse? Ma väiksena olin väga õnnetu kui arst ütles, et auke pole, täna ei puuri.
Mu arust on väga tähtis, et vähemalt hambaarst oleks väga okei suhtumisega. Mu meelest hambad kõige tundlikum koht mu kehas, mida ma pelgan arstile näidata. 😀