Kalad said vette

Miks ma ütlen kalad, on sellepärast, et Hendrik ja Raimond elaksidki vees, kui vaid ema lubaks. Päris ausalt.

Enne, kui ma jõudsin oma luugid lahti teha, kuulsin laste toast, kuidas teised seal end riidesse panevad ja plaane peavad, kuhu täna minna võiks. Ilm oli super (nüüd juba pilves), räigelt palav ja ma mõtlesin, et võiks lastega ujuma minna. Noh, ujuda nad veel ei oska, aga nemad leiavad vees endale alati mingi lõbusa tegevuse. On see siis järvest vee välja tassimine, üksteise loopimine liivaga või mis iganes.

See oli vist selle aasta esimene suplus neil. Eks me ole ennegi Paide tehisjärve ääres käinud, aga nii päris vette ma neid lasknud pole. Täna oli vesi minu jaoks isegi natuke külmavõitu. Ja ega ma rasedana sinna vette väga ei kipugi, pärast on järv veest tühi. 😀 Lapsed möllasid kõik vees ja vanemad peesitasid liival. Samas, egas seal mingit hullu ujumisala polegi. Minu meelest ongi ta pigem selline mõnus järveke, kus lapsed saavad sulistamas käia. Vähemalt see osa, mille kaldal me istusime ja olime.

Hendrikul ja Raimondil on see, et lapsi võib ükskõik, kui palju ümberringi olla. Nemad mängivad ikka omaette. Kahekesi. Ega nad teiste laste juurde väga ei tiku. Mõnes mõttes on see hea, aga samas võib-olla on tulevikus lasteaias ja koolis siis kohanemisega raskusi. Mul oli vahepeal raskusi nende veest välja kupatamisega. Lõdisesid teised seal ja jumala kindlalt väitsid, et pole üldse külm. Jumala soe pidi olema, endal kananahk üle selja. Siis nad istusid nagu väikesed konnad mu kaisus rätikute sees ja soojendasid ennast. Koguaeg pärisid, millal uuesti vette saab. 😀

Millegipärast on kõik veekogud nende jaoks vannid. 😀 Ei tea mina, kust nad seda võtavad. Isegi Läänemeri on nende jaoks vann. Ju siis meil kodus on selline. 😀 Hendrik, nagu ikka, rahvarohkes kohas, suutis ka sellel korral oma mõttevälgatustega hiilata. Talle ei meeldi üldse oma juukseid pesta ja eile läksime me päris tülli sellepärast. Istus tema vannis ja keeldus pead pesemast. Ma seletasin talle siis, et kui pead ei pese, tulevad täid pähe ja see on hirmus paha.

Täna olime seal järve ääres ja Hendrik valas endale ämbriga vett pähe. Ja siis ta karjus: “Emme, ma pesen oma pea ära, siis lähevad täid ära!” No ma imestasin, et keegi imelikult ei vaadanud ja järv inimestest tühjaks ei jooksnud. 😀

Aga üsna varsti kadus päike ära ja suured vihmakad tekkisid asemele. Pakkisime lapsed rätikutesse ja tormasime koju. Nüüd istume siin, vaatame multikaid (ma blogin, hihi) ja mõtleme, mida tänase ülejäänud päevaga pihta hakata. Samas, hull laiskus on peal, sest eelnevad päevad on saadud kas sünnipäeval käia või grillimas.