Putukavaatlejad

Ma üritan lastega hästi palju looduses käia, sest pealinnas elades muutusid nad täitsa linnainimesteks ja igasugused putukad, loomad ning muu maaeluga kaasnev oli nende jaoks lausa hirmuäratav.

Linnas on seda metsa ja muud loodust tegelikult väga vähe ja egas polnud aega töö ning lasteaia kõrvalt veel metsas käia igal õhtul. Kes see viitsib, eksole.

Vabadel päevadel sai ikka Iru metsas jalutatud, aga ega sinna väga ei kippunud küll. Linnainimesed on kohati väga räpased, jättes igalepoole oma prügi, odekolonnipudeleid, süstlaid ja kasutatud kondoome. Ma naljaga pooleks kutsusin Iru metsa tuntuks suksutamise kohaks, sest tõesõna, seal võis pea igal sammul leida tühja kondoomipaki või kasutatud kondoomi. Rõve ju! Kes siis sellises kohas tahab jalutama käia ja veel lastega.

Igatahes me siin oleme ikka proovinud igapäevaselt kuskil käia. Härra ka hetkel veel kodune ja no, miks mitte. Hendrikule ja Raimondile on igasugused loomad ning putukad jumala võõrad. Raamatust on nad küll näinud, aga see pole see ju.

Päris alguses nad läksid iga elusolendi peale leili. Ma ei mõtle kasse ja koeri. Endalgi kodus need. Aga näiteks konn või vihmauss või nüüd soojemal ajal sääsed. Kui neile ikka sääsk peale on lennanud, on mõlemad täpselt nii paanikas, nagu ajaks neid krokodill taga.

Õnneks ma olen suutnud neile seletada, et putukad ja pisikesed loomad ei tee neile kurja. V.a rästik ja puugid ja täid ja kirbud. 😀 Ok ok, nii üles lugedes leiab neid putukaid ja mutukaid väga palju, kes inimestele liiga võiva teha, aga põhipoint on siiski see, et igat tundmatut elusolendit ei pea kartma.

Mina olen näiteks rasedana konna taga ajanud. Piinaja ma pole, aga tahtsin lastele näidata. Et nad oma silmaga näeks. Samuti võin ma jumala julgelt võtta maast suure prussaka ja lasta tal oma käe peal ringi vurada. #maainimene

Ma olen ju maal sündinud ja seal üles kasvanud. Ma armastan igasuguseid jalgseid ja tiivulisi, roomajaid ja imetajaid. Kõik nad on lahedad ja jumala khuul on neid ise oma lastele tutvustada. Oma käte vahel. Oma sõnadega.

Viimasel ajal nad täitsa julgevad ise ka igasugused putukaid uurida ja puurida. Varasemalt astusid lätaki peale ja kõik. Nende jaoks oli oht kõrvaldatud. Siis ma ikka sain kurjaks nendega, sest ma ei aktsepteeri absoluutselt sellist vägivalda elusolendite suhtes.

Raimond vahel siiani arvab, et kergem oleks peale astuda, kui lihtsalt mööda kõndida.

Nad on muutunud üsna leplikuks ja näitavad ka ise huvi üles. Esitades küsimusi ja kuulates hoolega. Ja mina saan end targana tunda ning neile seletada. Nii palju, kui ma oskan.

Üks päev käisime näiteks Mukri rabas. Ja seal oli konnalaip. Isegi mina ei suutnud seda tuvastada, aga nemad seda tegid. Hendrik küsis, kuidas konn ära suri. Ma küsisin vastu, et kas ma peaks hakkama teda nüüd siin samas lahkama või? 😀 Ehk siis ma ütlesin talle ausalt, et ma ei tea.

Mulle meeldib, kui lapsed huvi tunnevad. Linnas elades nad seda ei teinud. Samas, käisime me looduses ka väga vähe. Kahe otsaga asi.

Kuidas teie peres lood on? Kas pere pisemad huvituvad igasugustest veidra väljanägemisega putukatest ja loomadest või nad pigem hoiavad eemale ja kardavad?