jaanid ja tuba täis beebilõhna

Peale pikka arutelu otsusasime, et läheme selle aasta jaanipäeva tähistama Roosna-Allikule.

Ükski aasta pole me jaaniõhtul midagi huvitavat teinud. Kas kodus passinud või pealinna jaanitulesid külastanud, aga ega need pole miskid õiged mu meelest, sest tavaliselt on need kohad paksult inimesi täis ja pole üldse sellist tunnet, et oleks jaaniõhtu.

Eks see tuleb ka sellest, et mina olen maal kasvanud ja siin on jaaniõhtud kuidagi palju lõbusamad, meeleolukamad ja.. mõnusamad. Omad inimesed ümberringi, suur lõke, eesti muusika, kodune toit ja jook.

Roosna-Allikul oli päris lahe, aga järgmisel aastal ma veedaks jaaniõhtu Paides.

Raimond käis elus esimest korda poniga sõitmas ja ta oli jumala tuhinas. Tegelikult olin mina veel rohkem ärevil, sest ma kartsin, et ta ei oska tugevalt kinni hoida ja kukub sealt maha. On teine nii hajameelne ja istus seal pea laiali otsas. Hendrik ei julenud sõitma minna ja egas ma sundima ka ei hakanud. 😀Jooksuvõistlusest võttis ka Raimond osa. Oli tubli viimane ja raja lõpus hakkas juba vaikselt alla andma, aga ma läksin talle appi ja koos jooksime lõpuni.

Raimond ongi selline hakkaja tüüpi, tahab kõigest osa võtta ja kõike proovida, kui Hendrik sealjuures hoiaks pigem eemale ja teda on raske miskit tegema meelitada.

Tol õhtul tuli Roosnale veel mu vend oma perega ja ma sain beebit jälle nunnutada.

Järgmisel päeval jättis ta oma lapsed minu juurde ja läksid oma naisega puhkama. Ma hoidsin neid meeleldi. Sain kena praktika ka endale nelja lapsega. 😀 Tunnistan, et ma alguses kartsin beebiga üksinda jääda. Pole ikkagi ju minu, aga kõik läks jumala hästi. Nii hästi, et täna oli raske beebiga hüvasti jätta. 😀

Ja eks ma sellepärast polegi siia mõned päevad sattunud, sest pidasime jaane ja siis oli mul kodu lapsi täis ja nemad vajavad ju ka tähelepanu. Neli last siiski. 😀