Lastega seiklemas

Mõtlesime, et kuna lapsed homme minu vanemate juurde paariks päevaks lähevad, võiks tänase päevaga midagi huvitavat peale hakata. Vihma küll kallas hommikust saadik, aga ega see ei ole mingi põhjus kodus istumiseks, eksole.

Esimene idee oli minna Rummu karjääri. Oleme seal korra varem käinud, kui lapsed palju väiksemad olid. Ja siis ka ainult karjääri ääres. Nüüd mõtlesime, et roniks õige mäetippu kah.

Sõitsime Rummule. Mida edasi jõudsime, seda ilusamaks ilm läks. Paidest hakkasime sõitma, vihma sadas lahinal. Kohale jõudsime, säras ilus päike taevas.

Ma ei tea, kas Rummu karjääris on üldse mingit kohta, kust mugavalt sisse pääseks? Meie igatahes pidime natukene ronima, kuid mitte midagi tapvat selles polnud.

Minu teksad pärit siit (link!). 

Kleit/pluus pärit siit (link!)

Tippu ronimine oli ikka korralik katsumus. Võttis ikka võhmale ja otsaesise higiseks, aga vaade oli imeline ja see ronimine oli seda väärt. Ma arvasin, et mäest üles minek on palju raskem. Lastele väga meeldis ja nad jäid tõesti rahule. Mina oleks mitu korda südari saanud, sest ma kardan natuke kõrgust. Kusjuures, kunagi ei kartnud üldse. Avastasin, et viimasel ajal on see küll üks uus hirm.

Tulime sealt mäe otsast alla ning mõtlesime, et käime veel Varbola linnusest läbi. See koht minu jaoks midagi erilist ei olnud. Ma arvasin, et seal on ikka mingi vaatamisväärsus, aga pigem jäi minu jaoks igavaks. Lastele küll meeldis ja see oligi tegelikult ju tähtis. 🙂 Ja egas me midagi muud suurt teinudki. Kell oli ka palju ja võtsime suuna kodu poole. Mida Paidele lähemale jõudsime, seda enam hakkas kallama. Siin vist päike ei paistnudki täna? Tore päev oli. Üle pika aja käisime ja olime ainult oma perega, mis on vahelduseks väga mõnus.