Ma olin täna juba varakult üleval. Või tähendab Raimond oli. Kell 4.30 vaatas ta mulle oma suurte vasikasilmadega otsa ja ütles, et paneksime riidesse ning tõuseksime üles. Kui 148s katse teda magama saada ebaõnnestus, andsin ma alla ja lebotasime niisama voodis edasi. Rääkisime juttu.
Hakkasin mõtlema raseduse plussidele ja miinustele ning mõtlesin, et miks mitte sellest eraldi postitus teha. Ma olen elus kohanud kahte tüüpi naisi- neid, kellele meeldib rase olla ja neid, kes ilma igasuguse hirmuta on valmis igal ajal sünnitama. Mina kuulun ilmselt sinna esimesse leeri, sest lapseootel võin ma olla iga kell, aga sünnitamine pole mulle nii mokkamööda, kuigi just nii saabki alguse üks suur ime.
Võtsin mõned plussid ja miinused enda jaoks kokku.
Plussid
- Saab süüa, mida hing ihaldab! Ma olen siin korralikult vahukreemikringleid näost sisse vitsutanud ja keegi ei vaata isegi imelikult. Pigem öeldakse, et ma peangi sööma seda, mida tahan. Isud vajavad toitmist!
- Saab rahus paks olla! Tõsi. Üks päev rääkisin sõbrannaga ja vabastav oli öelda, et nüüd saab kõhupeki rahus valla lasta ning ei pea enam ringi käima, kõht sisse tõmmatult. 😀 Kuigi beebikõhtu ei pruugi esiti ollagi, siis võid ju selle väikese voldikese ajada ikka beebi kraesse.
- Koheldakse nagu kuningannat! Tuuakse kõike, mida soovid. Tehakse kõike, mida palud. Aga ma ju olen rase! Tegelikult on see kahe otsaga asi ja leiab oma koha ka miinuste all, natukene teises valguses.
- Saab uusi riideid osta! “Midagi selga ei lähe, uusi riideid on vaja!” Sama kehtib ka minu kohta (mitte, et muidu uusi riideid ei saaks :D) .Ja neid riideid saab ideaalselt kanda ka peale sünnitust ju.
- Inimesed muutuvad sõbralikumaks! Kõik kohtlevad nagu õrnakest ja kõik tahavad suhelda. Selline “kluti-pluti, ninnunännu” suhtlusviis, mis on muidugi tore, sest mulle meeldib suhelda.
- Tunned ennast õnnelikuna! Rasedus tekitab minus hea tunde. See teadmine, et sa kasvatad enda sees uut inimest, minu arust on see nii õilis ja paneb õnnerattad sisimuses täisvõimsusel keerlema.
- Rahulolu igal arstivisiidil. Teate, mul on mingi kiiks. Igal korral, kui ma kas ämmaka juures käin või ultrahelis, siis alguses ma pööran pea eemale. Seejärel küsin arstilt, kas süda lööb ja alles siis julgen vaadata/kuulata. See tunne on nii rahustav, kui saad aru, et beebiga on kõik korras.
- Tujud saab sujuvalt raseduse kaela lükata! Tegelikult saab kõik raseduse kaela veeretada. Kui tuju halb on, kui söögiisu pole, kui midagi teha ei viitsi.. sest ma ju olen rase. 😀
Miinused
- Halba enesetunnet tekitavad sümptomid. Iiveldus, pearinglused, oksendamine, seljavalu, tissid löövad tuld välja.. Kohutav! Ja kui see juba nii raseduse alguses on, siis ma parem ei taha teadagi, mis suvel saama hakkab. Palava ja kuumusega.
- Riided ei mahu enam selga! Jah, mõnes mõttes on see hea, sest siis peab ette võtma šopingtuuri, aga kui ühel heal päeval avastad, et lemmikud teksad ei mahugi enam jalga ja neid saab ainult hiinast, siis tahaks kaljult alla hüpata, sest retuusid pole kõige lemmikumad reie- ja kannivarjud.
- Kaalutõus! Oh saaks ainult olla rase nii, et kilod grammigi ei tõuse..
- Oled ametlikult invaliid! No mina küll olen. Mõlema rasedusega olin. Küll ei tohi kerget poekotti tassida, küll ei tohi midagi lükata.. Varsti naelutatakse voodirežiimile, ma ütlen.
- Kõht muutub karvaseks ja hakkab kohutavalt sügelema! Ja sügamine seda ka ei leevenda! Ma olen isegi vist kuulnud, et ei tohi sügada kõhtu.
- Palavad tervitused tupeseenele! Siin ei hakka ma vist pikemalt peatuma..
- Mida suuremaks muutud, seda raskem on olla! Kõik tegevused lähevad aina raskemaks. Öösel voodis külge keerata on raskem, kõndida on vaevalisem, selg lööb tuld välja. Energia ja jaks on otsas.
- Kõhukinnisus! Jep…
- Hormoonid ei lase olla! Noh, nagu ülevalt näete, siis ühest küljest on jällegi need tujutsemised positiivsed, aga vahel hakkab isegi endal hale, et ei suuda normaalne olla.
- Raseduse lõpus saad vähemalt 2456 korda jalgadega ribidesse!
- Kui need imelised 9 kuud läbi on, tõmmatakse su alumine korrus ribadeks! Õnneks usinad arstid lapivad su vajadusel ikkagi kokku. 😀
Väga võimalik, et midagi jäi mul märkamata, aga need on peamised punktid, mis ma oskasin välja tuua. Muidugi ei tasu unustada, et need plussid ja miinused kaalub üle asjaolu, et kui sa need läbi teed, siis lõpuks oled sa ühe imetillukese ja uhiuue beebi emme. Ja kõik need pingutused on seda miljon korda väärt! 🙂
EDIT: Muidugi ei hakka ükski rase naine endale näost sisse vitsutama seda, mida hing ihaldab ja 24/7. Mina mõtlesin selle all seda, et vahel saan ma lubada endale midagi, mida kaalulangetamise perioodil ei saanud. Üks kringlitükk või tahvel šokolaadi on täiesti normaalne raseduse ajal ju. 🙂
Saab süüa, mida hing ihaldab! – Saab aga kas see alati hea ka endale kui beebile, mõnele isule annan küll järgi aga tunnen piire.
Saab rahus paks olla! – Kuna olen 6 kuud nüüdseks rase ja kõht on minimaalne veel, ümbermõõdule 2-3cm lisandunud, siis ootan seda aega kus saan ka rahus paks olla, sest hetkel olemasolev kõht on küll nagu mingi ülesöödud pekivolt 😀 😀
Inimesed muutuvad sõbralikumaks! – Mind see tegelikuses tohutult häirib, nagu oleks invaliid. Niikaua kuni rasedusest ei teatud töö juures tundus kõik palju parem, sain liigutadagi, nüüd istu nagu konn kivil.
Kõhukinnisus! – Sellele pole vist kommentaari vaja, need kes selle läbi kogevad, teavad 😀
Saab süüa, mida hing ihaldab??? Päris ikka ei nii ei saa… Ka raseduse ajal tuleb tervislikult ja mitmekülgselt toituda. Ei saa valimatult igasugust jama pidevalt suhu toppida. Esiteks on see kahjulik sinu tervisele, rääkimata siis beebi tervisest. Teiseks hiljem tuleks kõik need sisse söödud kilodest lahti saada ja küll siis nutad, et kas ikka oli vaja päevast päeva seda vahukringlit süüa.
Lisaks kui ebatervislikult toitud, siis lõpetada diabeediga, mis ei pruugi olla ainult enam rasedus diabeet. Kas see rämpstoit on seda väärt?
Pealegi õige toitumine aitab vähendada iiveldust,oksendamist, pearinglust, peavalu jms. Seljavalu tuleb aga sellest, et oled juba nii raseduse alguses sellise suure kõhuga. Aga näha on, et oled ennast ülimalt käest lasknud. Rasedus alles nii alguses aga kõht selline nagu hakkaksid kohe sünnitama. Mis sa siis teed, kui rasedus edasi läheb ja kõht ka kasvab veel… Teed enda elu ainult raskemaks….
Ega ma ei mõelnudki, et nüüd vitsutan krõpsu, kommi ja muud rämpsu 24/7 näost sisse vaid ikka selles mõttes, et kui ma varasemalt seda kõike ûritasin kogu hingest vältida, siis nüüd ma vahel ikka luban midagi magusat endale ja sealjuures ei vaadata mind kahtlaselt. 😀 Ära reageeri üle. Olen teadlik kaalutõusu ja diabeeti puudutavatest teemadest. 🙂