Mulle on mitmeid kordi kurdetud, et sõbrad kaovad peale lapsesaamist. Ma olen ise olnud üsna nukker, kuna peale esimese lapse sündi vajusid suhtlused sõbrannadega soiku. Mind ei kutsutud enam kuhugi, jututeemad muutusid aina kaugemaks ja lõpuks olimegi nagu võõrad inimesed teineteisele. Täna on kummaline mõelda, et tüdrukud, kellega ma veetsin terve põhikooliaja ja me tõesti olime parimad sõbrannad, on mulle võhivõõrad.
Esimese lapsega arvasin ma naiivselt, et sõbrannad ongi süüdi. Kuidas nad said mu lihtsalt niiviisi jätta? Miks nad mind kuhugi enam ei kutsu? Kas asi on tõesti lapses? Täna olen ma selle koha pealt palju targem. Ma näen nüüd, et ühest küljest on süü mõlemal osapoolel ning mõni kord on see lihtsalt loomulik asjadekulg. St, mina olin siis värske ema ja nemad vallalised/suhted naised, kes elasid noore inmese elu. Mul oli tegemist titemajandusega, aega oli vähe, viitsimist end korda teha ja kuskile vedada veel vähem, sest magamata öid oli niigi ja iga päev sai väsimus minust peaaegu võitu.
Ma olen kindel, et kui mina oleks rohkem pingutanud ja ka sõbrannad, oleks suhtlemine tänaseni püsima jäänud. Mõnes mõttes teeb see mind kurvaks, sest just nende tüdrukutega oli minu lapsepõlv ja põhikooliaeg täpselt nii fantastiline nagu ma seda soovinud oleks. Aga ma ei süüdista mitte kedagi, sest vahel asjad lähevad nii, kui ise piisavalt ei panusta.
Peale Hendriku sündi tõmbusin ma üldse rohkem endasse ja tahtsin omaette olla. Ja siis said minu uueks kaaslaseks ärevushäired, mis omakorda mind koduseinte vahele naelutasid. Põhjuseid on palju, kuid rasedus ja lapsesaamine on viimane, mille kaela suhete külmaks muutumine veeretada, arvan mina.
Täna olen ma näinud, et laste kõrvalt saab omada väga vabalt häid tuttavaid ja nendega väljas käia. Jah, enamus minu tuttavad, kellega jutuvada jätkub, on emad, aga mis selles nii halba on? Emad tahavad ka ju vahel käia ja olla ning vaheldust saada. Sotsiaalne elu siiski eksisteerib rasedatele ja emadele, cheers!
Mina olen endiselt suhtluses oma parimate sõprade ringiga, kes tekkisid mulle keskkooli alguses 🙂 saame korra kuu veiniõhtuteks kokku – varem minu juures,nüüd ka teiste juures, tänu sellele et mees tunneb end lastega kindlamini 🙂
Hiljuti taasavastasime ka põhikooli aegse kambaga üksteist, tuli välja et elame hetkel lähestikku ja nõnda sai jälle üks armas sõprade ring, kellega kokku saada.
Kõik käivad ka mul külas, aitavad lapsi kantseldada jne. Lapsi kellelgi neist endal ei ole.
Mina olen endiselt suhtluses oma parimate sõprade ringiga, kes tekkisid mulle keskkooli alguses 🙂 saame korra kuu veiniõhtuteks kokku – varem minu juures,nüüd ka teiste juures, tänu sellele et mees tunneb end lastega kindlamini 🙂
Hiljuti taasavastasime ka põhikooli aegse kambaga üksteist, tuli välja et elame hetkel lähestikku ja nõnda sai jälle üks armas sõprade ring, kellega kokku saada.
Kõik käivad ka mul külas, aitavad lapsi kantseldada jne. Lapsi kellelgi neist endal ei ole.
Mina suhtln edasi oma sõbrannade ja sõpradega, pigem muutis minu mõnglibeebi meid lähedamaseks, käiakse palju külas ja veedame ka väljas käies aega, kuna kellegil veel lapsi pole siis otsustati minu pisike ära hellitada ja nunnutamas käia 🙂