Muutusin üleöö meheks – ja petturiks!

Mina aru ei saa, kas inimesed mängivad lolli või nad ongi seda, aga täna hommikul blogisse tulles, avastasin, et mu venna tegusid hõõrutakse mulle jälle nina alla.

Eile nägin Facebookis ringlemas oma venna (häbi tunnistada lausa) pilti, all tekstiga, et võtab liiga palju objekte, küsib ettemaksu, aga tööd valmis ei tee.

Mulle ei tulnud see absoluutselt üllatusena. Ta on terve elu selline olnud – võtab võlgu ja tagasi ei maksa, rotib asju ja nüüd siis see ehitusteema. Kui ta mulle ammu aega tagasi rääkis, et on firmaomanik ja tegeleb ehitusega, mõtlesin ma endamisi, millal ta jälle jama kokku keerab. Mu meelest oli see ainult aja küsimus ja nii läkski..

Kunagi kauges minevikus pidin Facebookis lausa oma perekonnanime ära muutma, sest inimesed millegipärast hakkasid mulle kirjutama ja venna võlgu tagasi nõudma. Nende jaoks nagu vahet polnud, et ma olen hoopis teine inimene. Luges vaid see, et perenimi on sama ja kui perekonnanimi on sama, siis lasub mul mingi kohustus hakata oma venna võlgu ja jamasid likvideerima. Arvan, et päris nii need asjad ei käi.

Nüüd… nüüd seda uut jama nähes, mõtlesin ma, et olen vist aegade jooksul inimestele korralikult selgeks teinud (blogis ja facebookis kirjutanud), et pole pointi minu poole tema jamade pärast pöörduda. Mina ei kavatse hakata midagi lahendama ja veel vähem kinni maksma – kust te üldse selle õiguse võtate, et minult seda nõuate?

Valesti mõtlesin, sest täna hommikul oli blogis üsna mitu kommentaari venna järgmise saavutuse kohta. Üks kirjutas, et ei taha mind häirida, aga tal on siiralt kahju, et mul selline vend on. Hmm, mis selle eesmärk oli? Kui sa oleksid tahtnud oma siiraid tundeid väljendada, oleksid võinud ju tagasisidevormina oma kaastunde avalduse saata. Mul on tunne, et inimesed üritavad oma alateadvuses kuidagi minu mainet sellega rikkuda.. Well, kehvasti üritasid. Ma arvan, et iga mõistusega inimene saab aru, et mina pole tema tegudes süüdi. Ma olen eraldiseisev inimene, kes suhtleb temaga minimaalselt – võin öelda, et meid seobki ainult ühine veri ja perekonnanimi.

Teine kirjutas, et loodab ikka oma raha tagasi saada, mis ta mu vennale kunagi andis. Ja siin kohal tahakski küsida – mis poindiga sa seda siia kirjutama tuled? Ma arvan, et tulemust annaks rohkem see, kui inimesed end kokku võtaks ja reaalselt läheks ning teeks Politseisse avalduse. Mida te konutate siin Facebookis ja nutate, et teil tõmmati nahk üle kõrvade? Ega see ei pruugi teile raha tagasi tuua, aga ma võin kindlalt öelda, et Politseisse avaldust tehes, on teil suurem lootus mingi normaalne lahendus saada.

Ja muidugi oli seal veel kommentaare, mille ma julmalt prügikasti viskasin, sest pole pointi avaldada. Isegi need mõned kommentaarid, mis ma avaldasin, deletin vist ära. Ma ei jaksa inimestele seletada. Nagu ma ei oleks teadlik, mida mu vend korda saadab.

Kasutage rohkem Googlet – kerge googeldamine juba näitab selle inimese tausta. Mina googeldan isegi siis, kui tahan Facebookist mõnda pluusikest või pükse osta. Pole ju raske! Jääks palju tühja loba ja nuttu ära.

Aaaaah, mul lihtsalt on nii kõrini! Pole mõtet tulla siia kaastunde avaldusi kirjutama või mainima, et Janis on teile kurja teinud – mul jumala savi sellest, päris ausalt. Iga inimene las vastutab ikka ise oma tegude eest.