41 nädalat

Täna on nii ilus ilm. Täna täitus 41 nädalat rasedust ja lapseootust. Täna olen ma eriti emotsionaalne. Tegelikult olen ma seda üldse viimastel hommikutel – ärkan juba vara ja tihun nutta. Ei tea, kas asi on hormoonides või selles räiges seljavalus, mida ma igal hommikul ärgates tunnen või nendes magamata öödes.

Ma olen raseduse teemal nii palju oma mõtteid avaldanud, pilte postitanud ning loodetavasti on see viimane. Mõtlesin teha sellise pikema kokkuvõtte tervest rasedusest. Mida ma õppisin? Mida uut sain teada? Mida ma igatsen? Millised olid ootused ja lootused? Umbes jõulude paiku otsustasime härraga kaitsevahendid ära jätta ja mõtlesime, et kui beebi tuleb meie elamisse, siis tuleb. Kui ei, siis pole ka hullu. Siis me veel ei teadnud, et sellel ajal, mil taolise otsuse vastu võtsime (23-24 detsember) olin ma juba tegelt lapseootel. Eostamine toimus vahemikus 13-15 detsember. Ärge küsige, kuidas see võimalik on. Ju siis ei ole ka kondoom 100% turvaline kaitsevahend.

Ma ei oodanud testi tegemisega selle ajani, mil päevad ära jääks. Mu sisetunne ütles, et olen lapseootel. Tegin ühe ja siis teise – kaks triipu! Üks megahele, kuid siiski.

Kuigi testid näitasid positiivset tulemust, siis esimestel visiitidel ämmaemanda juurde ei uskunud ma endiselt, et minu sees kasvab inimene. See oli kuidagi nii ebareaalne. Esimene visiit ultrahelisse oli väga närvesööv – tundsin elevust, samas hirmu, kuid sain 100% kinnitust, et olen rase. Esimesel ämmaemanda visiidil oli väike kahtlus, sest ultraheliga ei näinud ämmakas mu emakas põhimõtteliselt mitte midagi. Rasedus oli lihtsalt nii väike veel.

Tundsin ennast erilisena. Kuidagi teistmoodi. Üks visiit, teine visiit, kolmas ja neljas… Ja nii edasi. Aina kasvasin ja paisusin.

Mis mind kõige rohkem vaevas?

Ma mäletan, et algus oli jube. Ma ei söönud üldse, janu puudus, lösutasin enamus ajast diivanil või voodis. Ma reaalselt olin nagu elus laip. Ühegi rasedusega ei olnud mul midagi sellist olnud. Võtsin kaalust üle 2kg alla. Olin täiesti jõuetu ja mõtlesin, et kui see periood peaks raseduse lõpuni kestma, siis viskan ma küll sussid püsti.

Õnneks mingi hetk muutus see seis vastupidiseks. Sain tagasi elurõõmu ja energia. Viitsisin teha, olla, käia ja mässata. Viitsisin end taas korda teha ja inimeste ette ilmuda. Tundsin end jälle ilusana ja inimesena.

Suur kõht. Raseduse lõpp on ikka kohutavalt raske minu jaoks. Ei Raimondi ega Hendriku ajal polnud mul nii suurt kõhtu ega kaasnenud selliseid probleeme – jalgevahe valutab, reite siseküljed valutavad, seljavalud, magamatus.

Kõik muu oli minu jaoks tavaline ja talutav – iiveldused, nõrkushood, pearinglus.

Mida uut sain ma teada või õppisin?

Limakork. Hendriku ega Raimondi ajal polnud mul õrna aimugi, et kuskil on mingi kork, mis enne sünnitust peaks eemalduma. Noh, nüüd ma tean täpselt, mis see on ja kui häiriv see olla võib. 😀

Õppisin…. Hmm, vist ei olegi miskit, mida ma konkreetselt õppinud oleks sellest rasedusest. Kolmas kord ju.. Harjutamine teeb meistriks. 😀

Mida ma igatsen?

Issand, ma vist ei ole kunagi varem nii paljusid asju igatsenud! Igatsen kõhuli magamist, varbaküünte lõikamist ilma jalgu selja taha väänamata, energiajoogi maitset (khm, seda te just ei lugenud! :D), hundiratta tegemist, kiirelt püsti tõusmist voodist/diivanilt/põrandalt, jalgade koos hoidmist (paratamatult on nad koguaeg laiali :D), magamist terve öö läbi, allkorruse raseerimist ilma peeglit kasutamata, jalgade raseerimist ilma kõrvalise abita, jooksmist, võrkpalli mängimist, lastega vabalt möllamist… Ohjah..

Ootused ja lootused

Teate, mul oli selle rasedusega ainult kaks lootust – et lapsega oleks kõik hästi ja ma saaksin ise sünnitama minna, ilma esilekutsumiseta. Esimene täitus, jess! Teine? Noh, sellega läks tsipa viltu, aga mis teha… Sisimas teadsin juba poole raseduse pealt, et kindlasti kannan ka kolmandat kutti üle. Mis teha.

Lõpp juba paistab. Kolmapäev ei ole enam kaugel. Kuigi kardan või kartsin sünnitamist meeletult, siis endalegi üllatuseks laususin täna vanematele: “See kolmapäev võiks juba tulla!” ja mehele viskasin nalja: “Mul on selline hea plaan, et läheks täna teeseldud sünnitusvaludega haiglasse ja ehk saame K varem kätte!” Nõme nali, ma tean, aga vaatan K voodit ja asju ning mõtlen, et miks ta juba tulla ei võiks. 🙁