üks kuu

Sponsoreeritud

Ma ei ole siia jõudnud juba natuke üle nädala ning nendest tagamaadest räägin lähemalt mõnes järgmises postituses. Hetkel tahan ma jagada teiega oma ühe kuu elamusi. Jah just, elamusi, sest elu kolme lapsega võib kohati väga ekstreemne olla.

Käisime selle ühe kuu jooksul perearsti juures neli korda – Kristoferi kaaluti iga nädal korra. Kui esimesel kahel korral tundus, et arst kiitis Kristoferi kaalutõusu (üle 200g), siis eelviimasel visiidil viitas pereõde sellele, et kaalutõus on alampiiri lähedal. Midagi katastroofilist ei pidavat olema, aga võiks rohkem juurde võtta. Internetis ringi kolades leidsin infot, kus oli kirjas, et laps võtab esimesel kuuel kuul juurde nädalaga 150g-200g. Mina aga hakkasin pablama jälle. Kristofer on paras unekott ka ja kui ma teda öösiti üles ei ärataks, siis ilmselt magaks ta hommikuni. Teda on tegelikult väga raske üles äratada.

Viimasel nädalal panin märkmikusse kirja kõik söömised ning arsti soovituse järgi toitsin teda iga kahe tunni tagant. Vähemalt üritasin nii palju, kui oli meeles kella jälgida. Õnneks saime sellise toitmisplaani järgi suurepäraselt hakkama ning juba õhinaga ootasin viimast arstivisiiti, 1. novembril.

Nädalaga võttis poja juurde 480g ning nüüd jättis arst sellise mulje, et taoline kaalutõus on juba liiga suur ning ei ole vaja last enam nii tihti üles äratada, aga vahe ei tohiks jääda pikemaks kui kolm tundi.

Kristofer sai sellel korral ka B-hepatiidi vaktsiini ning nuttis lohutamatult issi käte vahel. Kohe hirmus vaadata, kui oma laps niiviisi nutab, et isegi ei hinga vahepeal.

Kaalub meie vägilane 5,35kg (haiglast lahkudes oli 4,01kg) ja pikkust on ka ikka natuke visanud – sündis 53cm pikkusena ja tänaseks on ta 6cm kasvanud!

Mis ühe kuune Kristofer teha oskab?

Ta naeratab hästi palju, kui teeme talle erinevaid hääli. Jälgib inimesi ja asju, lobiseb isegi natukene, pöörab pead ühelt küljelt teisele, reageerib erinevatele helidele, hoiab juba vaikselt pead.

Üks kuu on olnud täis mähkmeid, piima, pisaraid, vaidlusi, muresid ja rõõme, kuid kõik see läheb asja ette. Ma olen avastanud endas külgi ja mõtteid, mida poleks eales arvanudki, et need olemas on. Uskumatu, kuidas üks täiskasvanud inimene võib lapsega koos uuesti kasvama hakata.

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Jälle uus diivan??! Ehk, kuidas minust äärepealt oleks närvar saanud

Meil on uus diivan. Ja loomulikult olen ka juba etteheiteid saanud, et mis mõttes, jälle [...]

2 kommentaari

Mida nendele lasteaialastele siis selga panna?

Peagi kuue lapse emana mõtlesin jagada soovitusi, mida ühele lapsele sinna lasteaeda siis vaja on. [...]

6 kommentaari

“Kuidas lapsed ikka täiega ootavad kooli”

Ülehomme on esimene september, mis tähendab, et algab uus kooliaasta. Ma kindlasti ei kuulu sinna [...]

8 kommentaari

Kuidas…

Ma ärkasin täna umbes poole kuue ajal selle peale, et keegi sikutas mu juukseid väga [...]

5 kommentaari

Kuidas see ikka on nii julm, et igal lapsel pole oma tuba

Ma olen nende nelja aasta jooksul, mil majas oleme elanud, ikka väga palju etteheiteid saanud [...]

4 kommentaari

Poiss või tüdruk?

Ma pean teile tegema ühe ausa ülestunnistuse ilmselt – kui ma olen kunagi ühegi rasedusega [...]

Kuidas te võiks kõik ennast natuke harida…

… ja mina lihtsalt diivanil lösutada ja ennast mitte harida. Just! Seda ma teha kavatsengi. [...]

4 kommentaari

Ei iial enam…

Olen täna ekstreemselt varajane. Ma ei mäleta, millal viimati nii vara ärkasin, et üles jäädagi [...]

5 kommentaari

Kuidas ma siin oma rõvedate klubi varsti asutan

Irooniline on muidugi see, et klubis võiks idee poolest olla vähemalt kaks inimest, äkki isegi [...]

8 kommentaari