Welcome, 24!

Iga aastaga muutub õhin ja elevus seoses sünnipäeva tulekuga väiksemaks. Kui varem olen juba kuu enne sünnipäeva juubeldanud selle tuleku üle, siis tänavu on kõik teistmoodi. Muidugi olen ma rõõmus sünnipäeva üle ja aina kasvavat vanusenumbrit ma ei pelga, aga minu jaoks on see rohkem nagu kõik teised päevad.

Vanust ei ole ma kunagi kartnud. Kuigi number kasvab, siis sisimas tunnen ennast iga aastaga just nooremana. Energiat, jaksu ja tahtmist on rohkem. Samas, kui ma nüüd sellele mõtlen, siis on ju päris hirmutav, et olen juba 24-aastane. Ilmselt, kui keegi peaks järgnevatel päevadel küsima mu vanust, siis võin ekslikult pidada ennast endiselt veel 23-aastaseks. 😀 Seda on ikka mõnel aastal paar korda juhtunud.

Pidasin oma sünnipäeva viimati suuremalt siis, kui sain 16-aastaseks. Oli see alles pidu! Kõik järgnevad aastad ma kas ei ole pidanud või siis väga-väga vaikselt – vanemad tulevad ehk läbi. Sellel aastal mõtlesin asja natuke suuremaks puhuda. Kuigi olen hästi omaette inimene ja reaalses elus kellegagi väga ei suhtle ega kokku saa, siis endalegi imestuseks tuli palju rahvast külla.

Mitte, et ma hoiaks täiesti omaette. Muidugi ma suhtlen, aga pigem oman aktiivset sotsiaalmeedia elu. 😀 Teate ju küll. Netis meeldib mulle vabalt kõigiga suhelda, aga kuhugi kohale vedada ei viitsi ma never. Ma tean, et kui see asjaolu muutuks, oleks mul palju rohkem nii lahedaid tuttavaid, kui neid on hetkel.

Laupäeval pidasin oma sünnipäeva ära ning avastasin endas külgi, mida varem polnud näinudki. Näiteks oskasin ma osavalt mängida gillkana. Kes oleks arvanud, eks? Tegelikult on mul üks vinge tuttav, kes tutvustas mulle laua- ja kaardimängude maailma ning taipasin, et see ei olegi nii igav ega piinlikust tekitav. See tuttav kinkis mulle ka Reaalsuskontroll 16+ mängu, mis on väga huvitav. Laupäeval mängisime samat versiooni ainult 18+ oma. 😀 Härra käis täna mulle kinki ostmas ja ütlesin kohe, et toogu Pöörane Alias. Mängisime ka seda laupäeva õhtul ja no nii äge oli!

Ma olen igal aastal soovinud kingituseks raha. Mitte just käinud ja öelnud, et köhige sünnipäevaks pappi, aga kui keegi küsib, vastan alati, et raha, sest ei ole osanud midagi muud soovida. Asjadest puudust ei tunne ja midagi nagu vaja ka ei ole läinud. Midagi tahan, ostan ise. Sellel aastal aga raha ma ei soovinud. See oli juba esimene asi, mis kindel oli. Tegelikult on kingitustel üldse väike tähtsus, minu jaoks on tähtis, et inimesed ise kohale tuleks, sest üksi ei ole ju üldse lõbus sünnipäeva pidada. 🙂

Aga inimesed on viisakad, mis teha. Ma ju olen ka. Olen mitu korda saanud vastuseks: “Pole vaja midagi tuua!”, aga ikka lähen ju kingiga.