Ma ei tea, kas olen üks vähestest, kes iga aasta suure hurraaga enda blogi üles esitab sinna, aga ka see aasta võtan ma kindlasti osa ja lähen kohale.
Esimesel aastal ma kohale ei läinud, küll aga enda mäletamist mööda kandideerisin küll, aga egas ma kuskil väga ei reklaaminud ega palunud inimesi enda poolt hääletama. Teisel aastal samuti – kandideerisin, aga hääletama väga ei kutsunud. Ma millegipärast arvasin, et inimesed ise lähevad ja hääletavad, pole mingit tagant utsitamist vaja. Võib-olla ka hääletati, ei tea.
Eelmise aasta blogiauhindadele kandideerimise ajaks oli minu blogi lugejaskond juba kasvanud üsna suureks ning otsustasin osaleda ja endast anda kõik, et hääletamine kõigi minu lugejateni jõuaks ja nad oma hääle mulle annaks. Ok, kedagi relvaähvardusel sundima ei pidanud ja altkäemaksu ka ei maksnud vaid jagasin linki ning kutsusin inimesi üles hääletama. Kes seda tegi, tegi omast vabast tahtest ja kes mõtles, et ma ei vääri tema häält, ju siis ei väärinudki. Blogisid on jalaga segada. Väga häid blogisi veel rohkem. Igaühele on miski lemmikuks ja omaks saanud.
Eelmisel aastal saavutasin endalegi üllatuseks eluliste blogide kategoorias kolmanda koha. Ma teadsin, et hääletajaid oli palju, aga ei oleks eales arvanud, et te mind esikolmikusse viisite. Ma olin nagu megaõnnelik ja järgmise päeva hommikuks ei olnud ka veel kohale jõudnud, et mu blogi päriselt esikolmikus oli.
Peale üritust, nagu ikka, tuli megalt kritiseerivaid postitusi EBA kohta. Ürituse kohta. Õhtujuhi kohta. Asukoha kohta. Inimeste kohta. Auhindade kohta. No mis seal ikka, hea kriitika kulub alati ära ja korraldaja teab, mida järgmisel korral paremini või teisiti teha.
Kas ma ka sellel korral osalen? Hell yeah! Kui mind täägiti Marimelli postituse all, kus ta teatas, et registreerimine on alanud, mul silm ka ei pilkunud ja panin oma blogi kirja. Muide nii ruttu, et vist kirjutasin isegi oma perekonnanime valesti. 😀 Mari-Leen lubas üle vaadata ja parandada, kui nii juhtuski.
Miks ma osalen? Juba ürituse enda pärast. Sellepärast, et seda korraldatakse. Sellepärast, et oleks ka tulijaid. Sellepärast, et näidata austust üles selle vastu, kui palju vaeva on korraldaja näinud. Mõelge nüüd, et Mari-Leen näeb palju vaeva selle üheainsa ürituse kallal, mis on üldse siin riigis blogijatele mõeldud ja keegi kohale ei ilmu, sest korraldajaks on Mari-Leen. Eriti nõme oleks ju! Mulle ka kõik tema sõnavõtud mokkamööda ei ole, aga selleks õhtuks jätan ma oma arvamuse tahaplaanile. Ja muidugi ka sellepärast, et tahvlike võita, ma ei ürita isegi vastupidist väita! 😀
Ainus asi, mis mulle natuke veider tundub tänavu aasta EBA juures, on reegel – kõik, kes võidavad auhinna või mõne eripreemia, on kohustatud sellest blogima 30 päeva jooksul peale üritust…..
See tekitas isegi minus nats segadust. Et enamus blogijaid teevad (ma eeldan) niikuinii koostöid ja arvustavaid postitusi ja siis me tuleme aastas korra kokku, et nn tähistada blogimist ja ka see on auhinna saajate jaoks tehtud justkui tööks… Aga millal see lõbu ja tunnustus siis blogimise eest olema peaks? Kas see üritus toimub eraldi? Põhimõtteliselt, kui tunnustatud saad, on su õlgadel järgmine kohustus.
Mis siis, kui mõni auhind ei meeldi? Mida siis kirjutada?
Ma ilmselt lahendaks selle olukorra nii, et teen auhinnast pildi, postitan blogi lehele, sponsorid märgin juurde ja kõik. Reeglis pole kirjas, kui pikk või lühike peaks postitus olema. Ja üldse võiks rohkem panustada nendele tahvlikestele, kus on võitjate blogi aadress ja nimi peal. Mu meelest on need palju väärtuslikumad, kui auhinnad, mille sa ära kasutada, seisma jätad või edasi annad. Tahvel jääb sulle ju alatiseks.
Aga jah, mina osalen ja kui sa blogid, anna end ka üles, vahet pole, kas sul on kaks lugejat või kaks tuhat. Who cares, saame kokku, veedame ühe mõnusa õhtu (ma südamest loodan, et sellel korral oleme kõik koos ühel alal, mitte vipid teisel ja need, kes ei raatsi end rõdule osta, esimesel korrusel), tutvume ja oleme! 🙂
Täiega nõus!
Mina ka panin ennast juba kirja ja lõpuks ometi olen ka Eestis selle toimumise ajal ja saan ka kohale tulla. Mulle meeldib ka see, et Mallukas ei osale (ja tema sõnul teised suured blogijad, eks jään ootama, kes need teised on), mitte üldse sellepärast, et ta mulle ei meeldi, vaid sellepärast, et ma juba eelmine aasta mõtlesin, et viisakas oleks anda järg järgmistele, kuivõrd on selge, et tema blogi on Eesti kõige loetuim ja puhtalt sellepärast ka võitja. Meil on palju blogisid, kes saaksid ennast käima ja hoo sisse just tänu sellele üritusele 🙂 Igal juhul ootan väga ja näeme juunis!
Aga keegi ei väldi ju üritust. Paljud, kes blogi üles ei anna, on öelnud, et kohale läheks lemmikutele kaasa elama ikka. Sealt koorubki välja see, et osalemata ei jääta mitte seepärast, et Mari-Leen seda korraldab, vaid üritus ise ei ole enam “see”. Lihtsalt enamik ei näe enam pointi auvinnajahil osaleda :).
Ma kirjutasin seda nende pärast, kes on põhjendanud oma mitte osalemist või minemist sellega, et üritus liiga Mari-Leenu nägu. 🙂
Mina panin oma blogi ka kirja. Mingit häältehulka saada on vist liiga naiivne loota, aga just ühel põhjusel panin ma oma blogi “Elulised blogid” kategooriasse kirja. Muide! Kas kõik, kes on oma blogi kirja pannud, peavad kohal ka olema? Või ainult need, kellel on palju lugejaid/hääletajaid ja potentsiaalne võiduvõimalus?
Reeglites vist oli kirjas, et peab korraldusmeeskonnale teatama, kas tuled või ei, sest kui oled midagi võitnud ja ei ole tulemas, saad neile infot anda, kas saadad kellegi teise auhinda vastu võtma, teed videotervituse või midagi muud. Igatahes kohale pole küll kohustatud tulema, võidad midagi või mitte. 🙂
Tere armas Jane, käin juba mitu aastat su tegemisi lugemas ja sulle kogu hingest kaasa elamas 🙂 Pole varem kommenteerimiseni jõudnud, veidi vale teema alla ehk 😀 Aga tahtsin sulle lihtsalt öelda et sa oled üks imeline ja suurepärane naine koos kõikide oma väikeste viperustega 🙂 Kaunist pühapäeva õhtut 🙂
Saadan sulle tugeva kallistuse! Aitäh nende armsate sõnade eest. ❤️