Suurpuhastus aka prügimäe likvideerimine

Sponsoreeritud

Mõtlesime täna terve perega suurpuhastust teha. Või noh, meie, täiskasvanud mõtlesime, et võiks koristada, ja lapsed olid niisama abis. Kes oli moraalseks toeks, kes aitas mööblit nihutada.

Ma mäletan, et lapsepõlves oli meil koristamine kindla graafiku järgi, st nädalas korra, laupäeviti pesi ema põrandaid ja võttis tolmu ning korra aastas ja just kevadel tehti suurem puhastus kodus – sorteeriti riided ära, kapid tehti korda, klopiti vaipu, tehti mööbli alune põrand puhtaks jne. Korra aastas!

Jumal küll, ma teen neid asju pm iga päev, mida mu vanemad korra nädalas tegid. Iga jumala päev lasen ma siin tolmuimejaga ringi, lapiga torman siia ja sinna. Egas ta mõnes mõttes hea ei ole, sest keerutan ju niiviisi tolmu üles, aga ma vist olen mingi puhtusefriik, sest ma ei suuda päevagi alustada, kui toad koristatud ei ole.

Täna võtsime aga sellise suurema puhastuse ette. Meie pikaaegne etteplaneeritud projekt oli “diivani alune puhtaks” ja täna hakkasime selle projekti kallal nokitsema. Ohjuudas, mis sealt kõik välja tuli ja kui ma lastelt küsisin, kas see on nende kätetöö, raputati pead, tehti armsad kutsikasilmad pähe ja vastati ühest suust:”Eiii!”

Mis seal diivani all siis oli? Mänguautod, puslejupid, lego tükid, närimislelud… Ühesõnaga kõik lastekraam. 😀

Meil on massiivne diivan ja “prahti” selle alt tuli kilekoti jagu. Kohutav, kui räpased inimesed, mõtlesin endamisi.

Hiljem pesin aknad ja peeglid ära, aga seda ma teen samuti iga jumala päev peaaegu, sest lapsed on nagu magnetid nende küljes. Aga ma ei vingu. See akende ja peeglite pesemine on mulle juba sisse programmeeritud.

Mees askeldas köögis. Pesi pliidi ja nõud ära. Tema oli täna see köögikata meil. Ja muidugi vaiba kloppis tublisti puhtaks. Meil on selline ilus (ja samas ka nõme :D) karvane vaip, mida vaipade puhastusteenindused vastu ei võta. Vähemalt Paide oma mitte. Ei pidavat saama sellises kohas puhastada. Riskantne.

Jube hea on olla küll, kui tead, et diivani alt ei turrita mõni kommipaber välja või elutoa aknast saab ilma lärakateta loodust nautida. Homme ilmselt seda tunnet enam ei ole, peab nautima. 😀

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Kas ühel lapsel on seda üldse vaja?

No hei! Olen ühe postituse teile võlgu. Või mis ühe, ma olen ikka kirju saanud, [...]

Nendest suhetest

Ma tegelikult mõtlesin esialgu instagrami nunnu pildikese panna ja seal all arutleda sel teemal, aga [...]

Jep, ma olen….

Lapsed voodis. Pesumasin peseb. Nõud ka on masinas pesus. Pakime nüüd selle nädala kokku. Päris [...]

2 kommentaari

Kas on ikka pointi uuesti abielluda?

Uhh! Siin üks päev… või, mis üks päev, see oli ikka enne Oliveri sündi, kui [...]

10 kommentaari

Kuidas ma siin nutta lahistan

Mul oli väga tore nädalavahetus ja loodan, et teil samuti. Oliveril ja mul käis mitmeid [...]

3 kommentaari

Kuidas lapsed küünlaid armastavad süüa

Tere! Ma olen mega suur küünlafänn (kogun lausa!) ja ühtlasi 6 lapse ema. Päris raske [...]

12 kommentaari

Sellest imelisest talvest

Istun elutoas diivanil, sõrmede vahel kuum latte, pilk suunatud aknast välja. Vastu vaatab sealt pesuehtne [...]

Liiga positiivne postitus, et lugeda

Uhh! Uus nädal on alanud! Loodan, et teil algas see hästi ja sujuvalt ning tuleb [...]

10 kommentaari

Keha pärast keisrit

Paljud on siin viimastel päevadel uurinud, kuidas ma keisrist taastunud olen ja kuna pea nädal [...]

13 kommentaari