Ma kunagi kuskil grupis nägin teemat, kus arutleti selle üle, kuidas lapsi tänapäeval karistatakse. Emmed kiitlesid seal suure hoolega, kes annab rihma, kes ähvardab millegi muuga, kes paneb nurka seisma.
Ma olen lastele pepu peale patsu andnud küll, ja mõnel korral küsinud, kas peaks vitsa tuppa tooma, aga üldiselt ma füüsilisi karistusmeetode ei poolda.
Lapsed teevad pahandusi või kas ikka teevad? Alguses nad lihtsalt õpivad maailma avastama, arvan mina. Kui me näitame neile, mis on õige ja mis on vale, on neil siht silme ees. Kui nad otsustavad valesid asju korrata, on see juba pahanduse tegemine. Näiteks kui Raimond veel üsna väike oli, otsustas ta liiter piima köögipõrandale valada. Ma ehmusin ja sain šoki, aga säilitasin rahu, sest ma ei olnud ju talle kunagi rääkinud, et piima ei tohi maha valada.
Kui ta mõnda aega hiljem seda tegevust kordas, sain kurjaks, just täpselt nii kurjaks, et seletasin talle juba tõsisemalt, miks nii teha ei tohi. Ta sai sellest aru ja tänaseks ei ole piim enam maas vedelenud.
Minu arust on rääkimine kõige alus. Jah, ma tõstan vahel häält, sest tundub, et see on ainus variant, kuidas ennast kuuldavaks teha, aga üldiselt olen ma arvamusel, et rääkimisega saab lahendada kõik probleemid. Lisaks on see ju hea eeskuju oma lastele. Kuidas nemad tulevikus oma lapsi “karistavad”? Väga paljud karistavadki oma lapsi nii, nagu neid ennast on karistatud. Mina ei ole kunagi rihma ega vitsa saanud, küll olen nurgas seisnud. Ja oi, kuidas see aitas. 😀
Meie peres on see kurjajuur põhiliselt Raimond. Õnneks elavad nad ennast välja vaid koduseinte vahel ning väljaspool neid on nad sõna otseses mõttes kukupaid. Kui ma näen, kuidas nad õues eeskujulikult käituvad, tahaks endalt küsida, kas tegemist on ikka minu lastega. 😀 Raimondil oli siin periood, kus üks pahandus ajas teist taga, kuid tundub, et ta on selle seljatanud.
Vägivald ei ole lahendus ning ma ei kujutaks ette, et ma hakkan oma lapsi lööma. Rihma või vitsaga. Tundub kuidagi nii õel ja ebainimlik. Nad võivad küll pättust teha, aga see käibki elu juurde ja minu ülesanne on neid kasvatada, õpetada ja suunata. Teha selgeks inimlikul viisil, mis on õige või vale.
Arvan samuti, et lapsi ei tohiks karistada, nendega tuleb rääkida, rääkida ja veelkord rääkida. Tunnistan ausalt, et olen oma lapsele pepulaksu andnud, aga ta naeris selle peale! ? Nurka panemisega sama lugu, ta naeraks mind välja.
Tunnen küll vahest, et ma lähen hulluks kui mu laps juba sõna kuulama ei hakka, aga õnneks see tunne läheb üle kui ta tuleb mind kallistama ja ütleb, et olen talle kallis ning ta armastab mind. ❤️
Ma saan aru, et lapsel üksi igav ka. Pole ödesid/vendi ja kohaneb elumuutustega raskelt.
Kui laps käitub halvasti, tuleb temaga rääkida, mitte teda lüüa! Löömine ei ole õigustatud isegi kui laps saab suure pahandusega hakkama!
Ma olen isegi paar korda nutnud sellepärast, et lapsega riidlesin.?
Vahet pole kas lapsi on üks või mitu. Lollusi teevad nad nagunii. See on nende viis tähelepanu saada. Kui üksik laps pahandusi teeb siis järelikult ei tegele vanemad oma lapsega piisavalt. Ühega see ei tohiks ju raske olla.
Kindlasti rahulikult rääkimine..sest noh, palun vaadake neid venelapsi, kes lihtsalt räuskavad ja karjuvad igalpool ja koguaeg. Miks? Seepärast, et nende vanemad räuskavad ja karjuvad nende peale igalpool ja koguaeg 😀 ja ma ei taha midagi üldistada, aga see on see, millega ma end hirmutan ja alati rahulikuks suudan jääda. Ise anname lastele eeskuju, kuidas käituda ja suhelda ja kui mõni vanem karjub ja lööb ja siis hiljem ei saa aru, miks ta laps lasteaias teisi peksab ja talle vastu karjub, siis noh 🙂 Väike peeglisse vaatamise koht. Ühe lapse olen üles kasvatanud ilma füüsilise karistustamiseta, suhtlesin alati rahulikult ja seletasin kõik ära ja tal reaalselt ei olnud isegi seda jonnimisefaasi. No nii mõistlik ja rahulik laps sai..hetkel on ta 7ne ja suureks õeks meie pesamunale – 1- aastasele pliksile, kes samuti kunagi vitsa ei hakka saama 😉