Ema küsis minult täna, mis ma Blogiauhindadele selga panen. Vastasin talle, et mul ei istu miski seljas. Üks asi on peeglist vaadates jube, teine ei mahugi selga, kolmandas ei tunne ennast üldse mugavalt ja hästi. Ainsad, milles end mugavalt tunnen, on trenniretuusid ja lohvakas t-särk. Paraku nendes taolisele üritusele ju minema ei hakka.
Ema pakkus mitu kleiti välja, aga sorry, ma ei taha välja näha nagu kilesse pakitud sardell.
Ja siis ma jõudsin järeldusele, et sellel aastal ma sinna oma jalga vist ei tõstagi… Ma midagi kindlat ei ütle, aga ma lihtsalt ei tunne ennast oma kehas hästi ja tahan võimalikult vähe teiste inimeste pilgu all olla ehk väldin avalikku tähelepanu. See pole hetkel mulle. Öeldakse ju, et kui meeldid iseendale, meeldid ka teistele. Hetkel see nii ei ole, kahjuks.
Eelmisel aastal probleemi polnud. Olin megarase ja polnud vaja midagi kuskilt sees hoida. Kõik voldid olid viimse piirini pingule tõmmatud. Käed lotendasid kõrval, aga need mulle erilist muret ei valmistanud. 😀
Samas.. võib-olla need mõtted kuu aja pärast muutuvad, sest teen põhimõtteliselt iga päev trenni, toitun enam vähem normaalsemalt, olen oma elust lõiganud välja rämpstoidu ja alkoholi (ei, ma pole alkohoolik :D) ja võib-olla kuu aja pärast armastan ennast veidike rohkem, et inimeste silme alla ilmuda. Kui ma aga lähen, siis ilmselt saab tänavu näha mind taolises kleidis, nagu üleval on. Mulle õudselt selline lõige meeldib, peaks kõik voldid ära peitma. Ja värvid, oi need värvid… Nii ilusad ja säravad. Nagu mina. Sisimas.
Samuti on minult küsitud, kelle hoolde lapsed jäävad. Eelmisel aastal olid nad minu vanematega, aga mõtlesin siin, et miks ma ei võiks neid kaasa võtta? Šikid ülikonnad selga ja mulle saatjateks. Miks mitte? Nad moodustavad suure osa minu blogist ju. Ega ma üksi siin elu tooda. 😀
Kuvapildid tehtud dresshouse.ee lehel.
issand, ma kaalun üle 100 kg… jah, tean et tõsine probleem tervise seisukohalt, aga pole kunagi mõelnud, et ma ei kõlba mõnda üritust väisama. Riided selga ja lõpeta ülemõtlemine!!! Sa näed välja täiesti normaalne ja kena. Isegi kui kleit on natuke ümber ja keegi kuskil midagi mainib, mis siis on. Mitte keegi ei mäleta juba 2 päeva hiljem su riietust, igaühel on enda elugagi piisavalt tegemist. Seega keelata endale sel põhjusel üritustel käimist ei ole lihtsalt kuidagi mõistlik. Päris tõsiselt, proovi sellest mõtlemismustrist vabaneda ja mõelda, et sa oled tore inimene, kohtad peol teisi toredaid inimesi ja saad suhelda ning sellepärast sa sinna lähedki. Sa oled sina mitte oma välimuse, vaid iseloomu pärast.
+1
Olen samuti üle 100 ja kahjuks päris korralikult. Võitlus on kestnud pikalt, aga see selleks. Mina olen sessuhtes ikka korralik pohhuist, et mind absoluutselt ei koti. Jah, olen suur ja mis siis! Kannan ka liibuvaid riideid, kellele ei meeldi, oma kaotus. Iseloom on ju sama, mis kaaludes 70kg. 🙂
Niiet…minek 🙂