Mida üks kodune mammi nendest asjadest ikka teab

Sponsoreeritud

Kell on 05.44 ja võib vist öelda, et mu pea on täna natsa värskem. Kirjutasin eile teemal, mis nii mõnelegi südamesse läks ja vihaemotsiooni esile tõstis. Ma siiralt vabandan, minu kavatsus ei olnud kellelegi näpiga näidata, et näe, mina suudan, miks sina ei suuda.

Ma võtsin asja väga must-valgelt ning unustasin vaadata laiemat pilti. Tõsi, avalikult kirjutades ei saa ma koguaeg kõike ainult oma mätta otsast vaadata vaid pean nägema pilti ka teiste vaatajate silmade läbi.

Muidugi on mul lihtne öelda, et suudan ja saan kõike, sest olen ju kodune ema. Nagu siin keegi kommenteeris, ei tee ma midagi ja passin tühja, mul lihtne teha üht või teist. Tõsi. Trenni pidavat ma ka sellepärast tegema, et muud pole teha. Ei ole tõsi. Mul on palju muid asju, mille kallal vaja nokitseda, kuid hetkel tunnen, et minu keha on see, mille kallal pean kõige rohkem tööd tegema.

Ja kõige selle kõrvalt pean tõdema, et mulle meeldib kodune emme olla. Isegi, kui öeldakse, et ma tammun koha peal ega jõua kuhugi või ei saavuta midagi. Minu suurim saavutus ongi minu pojad. Kõlagu see nii imalalt kui tahes.

Minu eilne postitus oligi kirjutatud ühe koduse ema poolt ja kui keegi tahab mõelda, et see oli kellelegi suunatud, siis võib-olla teistele samamoodi kodustele emmedele. Minu eesmärk polnud kellelegi midagi nina alla hõõruda või näpuga näidata.

Muidugi mängib kõige selle juures suurt rolli see, kas ema töötab või on kodune, millise iseloomuga on laps(ed), laste vanusevahe, kas nad käivad lasteaias või mitte, millega ema kodus tegeleb (kool, autokool, mõni muu hobi). Absoluutselt. Kõik asjad siin elus ei ole nii lihtsad, aga usun, et miski ei ole ka võimatu. Ma käisin ka kunagi tööl, küll siis kahe lapse kõrvalt, ja ka koolis, kuid see jäigi pooleli, sest mugav oli lapsi vabanduseks tuua. Oleks saanud, kui väga tahtnud oleks. Oleks, oleks… on paha poiss.

Me kõik oleme lahedad ja vahvad emmed, olen selles kindel. Üks muhedam kui teine. Tihtipeale kipume laste keskel iseennast ära unustama ja seda, et vajame samuti puhkust, vaheldust ja akude laadimist.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Jälle uus diivan??! Ehk, kuidas minust äärepealt oleks närvar saanud

Meil on uus diivan. Ja loomulikult olen ka juba etteheiteid saanud, et mis mõttes, jälle [...]

2 kommentaari

Mida nendele lasteaialastele siis selga panna?

Peagi kuue lapse emana mõtlesin jagada soovitusi, mida ühele lapsele sinna lasteaeda siis vaja on. [...]

6 kommentaari

“Kuidas lapsed ikka täiega ootavad kooli”

Ülehomme on esimene september, mis tähendab, et algab uus kooliaasta. Ma kindlasti ei kuulu sinna [...]

8 kommentaari

Kuidas…

Ma ärkasin täna umbes poole kuue ajal selle peale, et keegi sikutas mu juukseid väga [...]

5 kommentaari

Kuidas see ikka on nii julm, et igal lapsel pole oma tuba

Ma olen nende nelja aasta jooksul, mil majas oleme elanud, ikka väga palju etteheiteid saanud [...]

4 kommentaari

Poiss või tüdruk?

Ma pean teile tegema ühe ausa ülestunnistuse ilmselt – kui ma olen kunagi ühegi rasedusega [...]

Kuidas te võiks kõik ennast natuke harida…

… ja mina lihtsalt diivanil lösutada ja ennast mitte harida. Just! Seda ma teha kavatsengi. [...]

4 kommentaari

Ei iial enam…

Olen täna ekstreemselt varajane. Ma ei mäleta, millal viimati nii vara ärkasin, et üles jäädagi [...]

5 kommentaari

Kuidas ma siin oma rõvedate klubi varsti asutan

Irooniline on muidugi see, et klubis võiks idee poolest olla vähemalt kaks inimest, äkki isegi [...]

8 kommentaari