Käisime eile Rakvere Põhjakeskuses ning käigu pealt tekkis Geidul mõte minna Hesburgerisse. Ma hakkasin kohe silmi pööritama, sest mina ju seda kraami süüa ei taha (lugege: tahaks, aga ei saa ?). Eeskujuliku kavajälgijana pean lihtsalt nii ütlema, andestage.
Kohe hakkasin mõtlema, mida võiksin mina siis samal ajal süüa, sest olin jumala kindel, et kui nemad söövad ja mina seal näljase moluga niisama passin, jõuavad need friikad, koka ja burks raudkindlalt mu seedeorganitesse.
Õnneks Põhjakeskuse ees müüs üks tädike head ja paremat. Haarasin karbi maasikaid ja läksin teiste juurde nosima. Kui teised olid oma hessieinetele üks-null teinud, mõtlesin endamisi what the hell just happened?
Ma olin nagu nii tuus tol hetkel, et oleks endale lausa medali andnud ja ühe võidutantsu teinud. 😀 Mees ka kiitis, et nii tubli olen ja suutsin ei öelda. Saate aru, ma pole mitte kunagi hessis jätnud eine söömata. Mitteeee kunaaggiiii!
Lapsed ka küsisid, miks ma ei söö burgerit. Küsisin, mis nad arvavad, miks ma ei söö. Hendrik küsis: “Sest sa juba kodus sõid neid?” Ok, nii palju neil minusse usku ongi. 😀
Jaanuaris, kui ma ka hoogsalt “tervisliku eluviisi” lainel kepslesin, eksisin ikka mõnel korral pealinna ära ning siis sai küll hessis või mäkis käidud, sest noh, olin ju aktiivselt liikunud ja premeerisin end selle saastaga. Jäle!
Minu point on see, et ma olen enda üle niiii uhke. Ma suudan öelda ei. Ja see ei ole mingi ajutine faas, sest tean, et mul on iseloomu keelduda asjadest, mida mu keha tegelikult ei vaja. Mees ostab koju päris tihti krõpse ja šokolaadi. Ma olen nendest suure kaarega eemale hoidnud. Arvan, et see ei ole ka lahendus, et mees ei tohi neid asju süüa. Las sööb, seal, kus tahab. Mina pean lihtsalt tugevat iseloomu omama ja endale kindlaks jääma.
Ma olen hakanud kasutama nippi, et alati, kui ma tahan süüa mingit jama, kujutan peas pilti, kus ma olen hästi paks ja voltis ning ei mahu isegi ukseaugust välja. 😀 Võib-olla see siis aitab. 😀
Ja enne, kui keegi hakkab näägutama, miks ma oma lastele rämpsu sisse söödan, siis nad võib-olla max paar korda aastas söövad midagi sellist. 🙂
Teinekord tule ülessw kohvikusse. Meil nö koduseid toite ka seal ?
Ma olen seal korra isegi käinud. 🙂
?
Mina olen ka praegu kaalujälgimise lainel ja kõige rohkem kardan sünnipäevasid, kus ma ei suuda öelda liigsele toidule ei ja siis olen alguses tagasi. Aga olen hakanud muutma oma suhtumist toidusse. Näiteks ühel sünnipäeval tõstin endale salatit ja ausalt öeldes ei olnud see kõige maitsvam. Varem oleks ma selle viisakusest ära söönud, aga siis hakkasin mõtlema, et miks ma pean endale selle sisse sööma, kui see isegi ei maitse hästi. Magustoiduks oli kringel. Mõtlesin, et see on ju tegelt puhas sai, see ei anna mulle midagi. Parem püüdsin vaatada, mis pakutust oleks mulle parim ning sõin neid.
Varasemalt ma nii ei mõelnud, pigem kui oli isu, siis sõin. Eks selline mõtlemine igakord ei õnnestu, aga olen suutnud juba nii mõnestki asjast loobuda ja leida sellele tervislikum alternatiiv.
Inglise keeles oleks õige : what the hell just happened
Kõike head sulle ! 🙂
Tänks ☺️