Rattatund lasteaias

Meil on üks suur probleem. Rattaga. Esialgu oli selleks kiivri mitte kandmine, kuid peale Politsei noomitust kannavad mõlemad seda eeskujulikult. Ühe korra on juhtunud, kus Raimond võttis kiivri, läks õue ega pannud seda pähe. Sõitis ringi ning teised tüdrukud küsisid, kus ta kiiver on. Tema hakkas imestunult oma pead katsuma, nagu ta poleks ise teadlik olnud, et tal midagi puudu on.

Ma mäletan, et esimesel õhtul, peale Politsei visiiti kandis Raimond hiliste õhtutundideni kiivrit. Kui ma ütlesin, et ta selle peast võtaks, kuna läheme tuppa, vaidles tema vastu: “Ei tohi, Politsei teeb trahvi!” Ma siis seletasin talle üsna lihtsal viisil, et ratta seljas peab kiivrit kandma. Muul juhul on see vabatahtlik ja kuidas endal mugav on.

Hendrikut šokeeris Politsei visiit rohkem ning tema ilma kiivrita kuhugi ei lähe. Ma mõtlen rattaga sõites.

Nüüd on aga uus probleem – lapsed ei püsi õuealas. On ju vaja koos sõpradega sõita ikka kaugemale. Katsetada piire.

Kuna rattaprobleem on suur, korraldati lasteaias rattatund, kuhu tuli noorsoopolitsei tegema lastele teavitustööd. Korrati üle lihtsamad liiklusmärgid ning reeglid rattaga liiklemisel, vaadati üle, kas rattad on sõidukorras ning kontrolliti, kas kiivrid on õigesti peas.

Kusjuures ma sain ise ka targemaks. Raimondi ratas sai punase kleepsu, sest puudus töökorras kell. Rattal peavad olema ees ja taga helkurid, ühel rattal kaks kodarhelkurit, teisel vähemalt üks, töökorras pidurid (sealjuures räägiti, et tegelikult ei tohiks esipidureid lastel maha keerata, sest, kui juhtub, et tagumised ei tööta, millega laps siis pidurdada saab? Samas ma kujutan ette, kuidas Hendrik üle pea käib, kui ta esikaid vajutaks. Kahe otsaga asi).

Tehti ka katse munaga, mis paigutati pisikese nn kiivri sisse ja Politsei näitas, mis võib lapse peaga juhtuda, kui ta kukub ning kiiver ei ole õigesti peas. Tundus, et lapsed kõik kuulasid, peale Raimondi. Teda üldse ei huvitanud see jutt, mida Politsei rääkis. Ma proovisin teda korrale kutsuda ja tundus, et vahel tuli see isegi välja, aga üldjoones oli tal kamakaks.

Hendrik oli üsna hirmunud. Seal oli Politsei tädi, kes talle noomituse mõned nädalad varem tegi. Hendrik hoidis ainult minu juurde ja väga ei tahtnud neile ligemale minna ent kuulas hästi tähelepanelikult, sest hiljem oskas ta rääkida, mida Politsei meile jutustas.

Meie peres ongi hetkel aktuaalne probleem, kus lapsed sõidavad õuealast välja. Loomulikult meie kohalikud inimesed arvestavad sellega, et alevi vahel lapsed sõidavad, kuid kunagi ei tea. Võib-olla kihutab üks päev mõni võhivõõras siit läbi? Hendrik juba oli kellegi auto ette sõitnud ning kui ma seda kuulsin, pidin südari saama. Peale seda läks ratas keldrisse ja seisis seal kolm päeva.

Hendrik küll ei mõistnud, miks teised saavad sõita ja tema mitte, aga üritasin talle iga päev korrutada, kui oluline on sõita oma maja ligidal, emme-issi silme all ning vaadata paremale-vasakule ja jälgida autosid. Lapsed ei tunneta ohte nii nagu meie, täiskasvanud teeme, ning on vaja juba varakult lastele rääkida reaalsusest. Sellest, mis võib päriselt juhtuda, kui sõidetakse teel pea laiali otsas.

Nad küll sõidavad ilusti tee ääres ja jälgivad palju enda ümbrust, aga never know. Nad on lapsed. Ja lapsed on vahel väga totud.

Ja ei ole mõtet öelda: “Näe, Jane, see ongi sinu chilliks emaks olemise tulemus!” Ei ole. Ma võin chill ema olla, aga ma kasvatan oma lapsi üsna tugeva präänikuga. Oma ea kohta on nad väga targad ning teavad, mis on õige ja vale. Näidake mulle laps, kes ei ole kunagi katsetanud piiride ulatust.