Hambatrall

Mul on vahel selline tunne, et keegi kuskilt kõrgemalt on kõik mu kekslemised eelmiste lastega meelde jätnud ja nüüd piitsutab mind täie rauaga ning kõik sahmaka saan kolmanda lapsega kaela, mis teistega saamata jäi.

Ma olen kirjutanud, et Hendrikul ja Raimondil ei olnud beebieas mingeid gaasivalusid. Mis need veel on? Ja nüüd, kolmandaga, tean ma täpselt, mis ja kui jubedad need on. Oh neid unetuid öid…

Ja muidugi on hammastega samad lood. Olen ma ikka kekselnud, et Hendrik ja Raimond ei teinud teist nägugi, kui nad kikunaatoriteks muutusid. Vulps-vulps, aina tulid ja lõpuks olidki hambad suus. Polnud häda nagu midagi. Ei kisa, ei palavikku.

Ei tohiks vist kõva häälega sellistest “vedamistest” rääkida, sest kuskil läheb vist mingi tuluke põlema, mis annab kellelegi märku, et ahhaa, sellel inimesel on liiga lebolt läinud, ajame asja korda. 😀

Kui Krissul alla kaks hammast tuli, oli ta pidevalt üks virin pambuke. Küll ärkas keset und suure nutuga, küll pistis röökima söömise ajal. Igatahes nutuga ja üldse mitte nii lebolt kui eelmistel lastel.

Nüüd.. nüüd on üleval kaks hammast, ees. Ilmselt täna öösel lõikusid, sest eile õhtulntal neid veel igemest väljas ei olnud ning ta sai alles nüüd korralikult magama jääda. Kujutate ette jah. Tekkis teisel väike palavik ja nutuhood. Ta ei olnud nõus isegi kuskil mujal magama kui põrandal. Ei oma voodis, ei minu kõrval. Ja nüüd me oleme kahekesi elutoa põrandal maas ja ta lõpuks magab.

Ma ütlen, et kohutav… Sellistel hetkedel tunduvad ööd nii pikad ent kui pikemas perspektiivis vaadata, siis päevad ja nädalad jällegi nii lühikesed.

Võtan kõik oma sõnad tagasi, et emaks olemine on lebo ja hambad tulevad lebolt ja gaasid on lebod… ja… nali. 😀 Ma loodan, et Krissul läheb palavik alla, hambad ei tee nii valu enam ja saab end välja puhata. Peaks apteegist mingit geeli küsima, mis seda valu leevendaks. Kahju vaadata oma väikest pambukest nii piinlemas. 🙁