Kolme lapsega laadal

Käisime laupäeval laadal. Üldiselt plaanisime terve päeva igalpool seigelda ja lastega midagi huvitavat teha ja enam-vähem kukkus nii välja ka. Lastega on üsna raske midagi planeerida, sest alati kukub kõik teisiti välja. Nii me mõtlesime, et alguses läheme Järva-Jaani laadale ja siis vaatame juba edasi.

Üllatavalt suur laat oli, peaks mainima. Türi Lillelaadaga võrrelda ei andnud, aga sellise pisikese koha kohta üpris suur.

Lastel ja minul oli kohe esimene eesmärk suhkruvatti osta. See on meil nagu mingi traditsioon. Kui laadal või lõbustuspargis käime, ostame esimese asjana suhkruvatti. Ja siis jalutame rahus ringi…

Ma olin üsna kohkunud, aga sisimas oli heameel, kui suhkruvatimüüja teatas, et loeb mu blogi. Hihi, siuke äge tunne tekkis. 🙂

Ma eriline šoppaja laadal ei ole. Pigem see, kes lihtsalt vaatab ja jalutab. Lastega oli kuidagi täitsa ok sellel korral olla seal. Ma ei tea, miks nad end nii hästi üleval pidasid. Tavaliselt olen pidanud neil sabas jooksma, ühte kuskilt ära tirima või teist rahvahulgast taga otsima. Kuidas kunagi.

Laadal sai külastada ka Järva-Jaani Vanatehnika varjupaika?! Oli vist see nimi? Egas ma ei tea, kutid läksid nii leili ja ma pidin peaaegu, et neil vankriga koguaeg järgi jooksma. Küll taheti ühte masinasse ronida, teise kapotil aeleda, kolmanda alla roomata… No igatahes… MEHED! Võite juba arvata, kuidas iga kord, kui ma küsisin “kas hakkame juba minema?” hakati virisema ja niuksuma “emmeeeee, ärme lähe veel äraaaaa! Ma tahan seda rooli ka proovid veeeeel!” Vahet pole, et selles masinas nad olid juba nii umbes 3 korda käinud. 😀

Aga tegelikult oli huvitav vaadata, millised masinad kunagi olid. Bussid, autod, traktorid.. All boy’s stuff, you know. 

Lapsed käisid veel hiljem kahe suure batuudi peal hüppamas ja egas midagi muud polnud. Edasi läksime Türile, kus pidi samuti mingi pralle toimuma, aga kuna jõudsime tund aega varem kohale ja lapsed olid ka sealsest möllamisest lõpuks nii väsinud, tulime koju.