Kriitikast ja iseendaks olemisest

Teate seda tunnet, kui olete teatud inimestega juba pikemat aega viisakas olnud, olenemata sellest, et nad on täielikud mölakad? Sa lihtsalt oled viisakas ja kõik, aga üks hetk viskab kopsu üle maksa ja sa mõtled, et what the eff, miks ma teda juba pe***e ei ole saatnud? No mind valdas eile õhtul üsna samasugune emotsioon.

Kahjuks või õnneks ei saa ükski blogija oma jälgijaid saata sinna, kuhu hing ihaldab. Mu meelest ei ole see eetiline? Ma ei tea, igatahes, olgu mõni jälgija nii nõme kui tahes, ei taha ju ikkagi ebaviisakas olla.

Eilse postituse valguses selgus jällegi see imelik ja vale arusaam – kui oled blogija, oled kohustatud kõik ära kannatama. Inimesed unustavad automaatselt austuse, viisakuse, hea kasvatuse (kui seda üldse on, eks) ja eetika ning võtavad endale õiguse öelda mulle kõike, mida hing ihaldab, sest ma olen blogija. Ise jagan ju oma elu, võta nüüd kõik see jama vastu ka, eksole. Mida sa virised?

Aga mulle aitab. Ma olen siiani üsna viisakaks proovinud jääda iga tänitajaga, kes arvab, et ma põen Alzheimerit ja vaja igal võimalusel mulle meelde tuletada, et ma läksin kunagi lahku, et ma olen uuesti oma mehega koos, et ma kirjutasin seda ja toda. Kui sa üle ei saa, pead paraku minust lahti ütlema, sest mina sinu haavu lakkuma ei hakka.

Edaspidi ma isegi ei vasta sellistele kommentaaridele ja veel enam, selline “kriitika” ei näe siin isegi ilmavalgust. Mõtle siis, et jessas, ei kannata isegi kriitikat, mul poogen, ausalt.

Edaspidi olen ma mina ise, ja ei hakka oma tekste muutma vastavalt sellele, kas kellelgi võib olla midagi negatiivset öelda või ei. Jumala ükskõik.

Mulle öeldi, et oleks pidanud seda ammu tegema ja tõsi. Ma olen siiani oma postitusi üsna kriitilise pilguga üle vaadanud, et mitte kellelgi ei oleks midagi kobiseda, aga tõsi – vahet pole, kui roosamannalt ma kirjutan või ei, alati vingub keegi, alati näeb keegi seda teises valguses. Inimesed loevad ja näevad seda, mida tahavad. Saavad asjadest aru nii, nagu tahavad ja miks pean mina ennast teiste jaoks paremaks muutma? Ei peagi. Õige! Seega ükskõik, mida ma ka ei teeks, hädaldajaid on alati.

Kirjutan blogi – omg jessas, sa pidid ju pausi tegema! Issand, neli postitust päevas? See ei ole ok! Mida sa imed neid postitusi pastakast välja?

Ei kirjuta blogi – omg Jane, kuhu kadunud oled? Noh, pole enam millestki kirjutada? Blogija või asi!

Kirjutan roosamannalt – issand kui läila see on, nagu päris elu ei olekski! Nii feik ja roosiline kõik, jeesus!

Kirjutan kõigest – äkki ei peaks kõike oma elust jagama? Ei kannata kriitikat vä? Eriti jobu oled – õpi sellest kriitikast!

Ja kriitika.. no see on omaette ooper, mu meelest. Inimesed ei hooma üldse, mida see tähendab. Üks asi on arvustada minu blogi, kirjastiili, blogi kujundust, teemasid, aga hoopis teine asi on käia ja tänitada kuude kaupa, et nänä, läksid mehest lahku ja nüüd on suur armastus!?!? Mis selles viimases lauses siis kriitika on kah? Või mida sellest õppida? Ei, see ei ole kriitika. See on puhas vingumine ja hädaldamine.

Sa oled jobu! – kriitika. Mida õppida? Ära ole jobu!

Sa oled kole krõhva! – kriitika. Mida õppida? Ära ole kole krõhva!

Sul on mõttetu blogi! – kriitika. Mida õppida? Ära oma mõttetut blogi!

Eeeehkk… Vahet pole, kas ma olen või mitte, mida ma teen, mida ei tee… Alati leidub vingujaid ja hädaldajaid, sest paljud eestlased omavad “kui midagi head ei ole, ütlen sitasti ja täie rauaga, hea hoian omale” suhtumist ja see on asi, mida keegi kontrollida ega muuta ei saa. Milleks vaevata oma pead asjadega, mis pole sinu võimuses?

Võib-olla olen ma lihtsalt loll, aga ma ei saa aru, miks need inimesed, kes siin hädaldamas käivad, ikka ja jälle siia tee tagasi leiavad? 😀 Nagu kui te minus nii pettunud olete, minu otsustusvõimetus teid niiii jõhkralt häirib ja kõik siin nii nii paha on, miks sa ikka ja jälle endast siin märku annad? 😀