Tänulikkusest ja õnnest

Ma saan siin kõneleda vaid enda eest, kui ütlen, et mul on alati kombeks mõelda esimesena halba ja siis alles näha asjades head.

Mul on kombeks tihtipeale üle põdeda ning minu suurim miinuskoht on asjade ette kujutamine, silme ees mingi asja läbi mängimine. Seda ei ole veel tulnud ent mina juba eos kannan ennast maha ning näen, kuidas asjas feilin. Ei saa hakkama.

Ma tean, et kõik sisemised hingehaavad on minu peas kinni. Absoluutselt kõik siin elus saab alguse meie peast, meie mõtlemisest. Vähemalt mina arvan nii.

Kui oma mõtteid muuta, need lahti pusida ja ise anda võimaluse oma peakesel asju helgema poole pealt vaadata, on väga lihtne olla õnnelik.

Ma olen hetkel punktis, kus üritan iga päev endas ühe sasipuntra lahti harutada. Korraga ei ole mõet iga valupunktiga tegeleda, sest siis võib tekkida suur segadus, mis lõpuks annab jalahoobi tagumikku ja kõik on veel hullem.

Täna olen ma tänulik. Kuigi mu elus on palju asju, mis viimasel ajal mind õnnetuks muudavad. Või tähendab nukraks teevad, sest õnnelik olen ma terve elu olnud. Ma sisimas tean seda. Õnn on mõiste, mis iga inimese jaoks on erinev.

Kui me mattume masenduse alla, unustame tihtipeale selle, mis on päriselt oluline ja mis on olemas, praegu ja siin, kohe. Lihtsam on mõelda nende asjade üle, mis kõik meie elus puudu või kehvasti on.

Ma olen siin viimasel ajal mõelnud palju asjadele ja inimestele, kes mind kurvaks muutnud on ent täiesti ära unustanud, et palju suurem osakaal minu õnnes on lastel, kodul ja mehel. Nendel imelisel kolmel pojal ja mehel, kes on alati mu kõrval, nii heas kui halvas, iga päev. Nemad kaaluvad üle iga pisara ja negatiivse emotsiooni, mis minus tekib. Üks inimene suutis mind kehvasti tundma panna, aga neid on lausa neli… Neli plaastrit minu hingehaaval. Miks ma ei oska alati nii selgelt mõelda?

Ma olen tänulik, et mul on kolm niivõrd ägedat poega. Ma olen tänulik, et mul on kodu, kus olla, kuhu peitu pugeda, kus jagada hetki oma kõige lähedasematega. Ma olen tänulik, et mul on kaks armsat karvapalli ja väike taksikutt, kuigi nad käivad mulle palju närvidele. Ma olen tänulik, et mul on teine pool, kes mu kõrval seisab ja lihtsalt on. Ma olen tänulik selle koha eest siin, sest just läbi blogi ümbritsevad mind paljud armsad inimesed, kes raskel ajal hea sõna ja nõuga toetavad. Ja ma olen tänulik isegi heiteritele, sest ilma teieta ei oleks mul täna nii paksu nahka. Ma olen tänulik, et sündisin tervena. Ma olen tänulik kõige hea eest, mis maailm mulle andnud on.

Kui hakata nii oma mõtteid tasapisi ümber suunama, avastad, et maailm ei olegi nii kole paik ja ilusamaid, helgemaid asju on tegelikult palju rohkem.

Õnn. Ma julgen väita, et olenemata sellest, kui palju halbu asju minu elus on juhtunud, olen ma õnnelik. Vahel, kui juhtub mõni kehvem päev olema, mõtlen, et ei ole õnnelik ent tegelikult on see vaid hetkeemotsioon ning üldises pildis olen ma õnnelik inimene. Üsna tihti on mul seda lihtsalt raske välja näidata. Kuidas saab olla mitte õnnelik, kui mul on nii äge perekond?

Paljud asjad ja inimesed suudabad mõjutada meie hetkeemotsioone, kuid õnn ja õnnetus on mu meelest pikaajalided emotsioonid.

Oeh… sai jälle pikk jutt, aga olen märganud endas palju positiivseid muutusi, kui saan oma mõtteid teiega jagada. ❤️