… ok, ma valetasin teile. 😀
Mulle meenus üks kord, kui ma olen pidanud ennast õudusfilmide pärast ebamugavasse olukorda sundima.
Nimelt sõitsime me Geiduga telkima. See mõte tuli üsna õhtul ja asukohaks valisime ka ikka võimalikult kauge sihtkoha – Rae järve telkimisala, Pärnumaal. Kui ma ei eksi, elasime me ise tol ajal Tallinnas.
Igatahes.. sõitsime pika maa maha ja jõudsime õhtul pimedas kohale. Mets ümberringi. Eee… mis te arvate, kes autost välja läks, et telk püsti panna? Jep, mitte keegi!
Parkisime auto nii, et tuled olid suunatud metsatuka poole, autot kinni ei pannud ja tuled jätsime sisse, sest noh.. teadagi, on ju õudukates nii, et tuled lähevad kustu ja kui uuesti põlema need pannakse, seisab mingi ebard noaga auto ees. 😀 Tol hetkel me kujutasime ette neid “Vale pööre” elukaid, et jah.
Nii me jäime autosse tukkuma… Tuled põlesid, ei kartnud, et autoaku tühjaks saab ja ei saanudki. Lõpuks tagus uni nii tugevalt jalaga peesse ning autos oli nii ebamugav olla, et jooksime välja, panime telgi ruttu püsti ja mõtisklesime.. kas jätta autol tuled sisse või ei? Noh, et kui peaks keegi metsast tulema ja tahtma meid killida, saame ruttu autosse joosta? Eee ei, mees läks ja lülitas välja, mina telgiuksel valvamas. 😀
Ja siis me uinusime.
Hommikul saime aru, kui naeruväärsed me olime. 😀 Ühtlasi tõmbasime sealt kohe ka uttu ja vot nii “lahe” telkimine meil oligi. 😀
Haha!!! Eks hommik ole õhtust targem!