Minu tänane trenn on tehtud – nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Lohistasin, tassisin, tõstsin nii umbes 22 kg kaaluvat sangpommi ligi kaks tundi ühest kohast teise.
Vaimselt – pidasin läbirääkimisi ja selle kahe tunni vältel kasvasin professionaalseks läbirääkijaks. Pidasin dialooge, enamasti monolooge, murdusin sisemiselt ja korra isegi nutsin, aga lõppkokkuvõttes olen enda üle maru uhke, sest alla ei andnud.
Täna oli see… imeline päev, mil läksime uuele missioonile – piimahammaste väljatõmbamine, katse 2, lahingukaaslane: emme (eelmisel korral oli issi ning lõppseis oli 1:0 Hendriku kasuks)
Esimene tund möödus jumala okeilt seal kabineti ukse taga. Elav järjekord oli. Lugesime erinevaid infovoldikuid ja ajasime juttu. Üks hetk Hendrik hakkas ukse poole liikuma. Ja lipsas minema. Ma muidugi jooksin järgi, sain ta kätte, viskasin üle õla ja läksime ooteruumi tagasi.
Üritasin siis temaga rääkida, et no armas laps, mida sa streigid, käime ära, ajame asja korda ja siis on kõik. Aga! kui sa ei lase korda teha, kasvavad koolihambad viltu ja siis peame tihedamalt hambaarsti juures käima. Hendrik nagu mõtles juba, et eee.. ok, mammi, su jutus on pointi ja istusime rahulikult maha, kuni ühek hetkel hakkas tal kõht valutama, ja siis pea, ja siis üks põlv ning teine põlv. Lõpuks tahtis vetsu minna.
Käisime vetsus ära ja tagasitulles – muidugi, kasutas juhust, et väljapääs ligidal ja pani jooksu. Ma jooksin järgi ja nii, kui auto juurde jõudsin, hakkasin nutma. Ma olin temaga nii palju jauranud ja mõtlesin, miks mu oma laps mind ei kuula ning aru ei saa, et ma ei taha talle halba.
Hakkasin autosse istuma, aga siis nagu mingi plõks käis ära, et Jane, kammoon, mida sa teed, sa ainult lükkad probleemi edasi, sa oled juba nii kaugele jõudnud, võta see laps sülle ja mine tagasi.
Eks ma hakkasin teda seal haigla juures püüdma jälle. Kuradi väledad jalad on tal, ma ütlen. Ma loivasin oma põlvini rippuva maoga talle järgi, nagu mingi sant.
Võtsin ta sülle ja läksime sisse.
Hambaarsti abiline küsis, kas tahame minna või ei. Ma ütlesin, et muidugi, on meil muud varianti või.
Hendrik läks tooli istuma, kukkus muidugi nutma aja puha ja juba oli tal valus, kuigi midagi ei oldud veel tehtud. Isegi mitte suhu vaadatud.
Rahustasin teda, aga tulutult.
Seejärel tegi arst kurjemat häält ja Hendrik istus nagu naksti seal toolil kenasti. Üks hetk hakkas hullupööra rabelema ja istusin ise tooli ning võtsin ta sülle.
Mulle tundus, et siis läks asi nagu hullemaks.
Järgmisena tehti talle mõned süstid alla igemesse. Oi, kuidas ta siis rabelema hakkas. Nii arst kui ka abiline said päris kurjaks, ja ma isegi korraks mõtlesin, kas on ok lapsele nii öelda – Hendrik hakkas nendest puhastustorudest jne kinni, abiline lükkas ta käe ära ja ütles: “Sina minu asju ei puudu!” aga siis ma mõtlesin, et kurja häälega sai arst ta ilusti paika ja tuleb lihtsalt ära kannatada, kui muud varianti ei ole.
Tuimestus mõjus. Hendrik vaatas koguaeg ringi, mida nüüd võetakse, mida tehakse. Ma ütlesin talle, et ei vaataks vaid lamaks emme peal lihtsalt, emme ei lase midagi halba juhtuda.
Arst ütles üks hetk, et tõmbame need hambad ära, siis saavad koolihambad tulla ilusti, mille peale Hendrik väga haledalt vastas: “Aga ma ei taha kooli minna!”
Hammaste väljatõmbamise ajal ei teinud Hendrik teist nägugi. Kõige hullemad olidki need süstid, ma sain aru.
Peale visiiti sai ta ka mänguasja valida ja arst seletas, et ta ei ole muidu üldse nii kuri, aga kui ta näeb, et tegemist on konkreetselt jonniga, suudab ta kurja hääletooniga lapse paika panna. Ja mulle tundus, et ainult see aitaski. Rääkisin, mis ma rääkisin, ta rabeles ikka seal toolil.
Tulime koju, hakkas Hendrik siin kohe naabripoisi ees eputama, et näee, ma olen hambutu, ja näitas oma kahte kikut, mis arst kaasa andis. 😀
Ja mina olin sellest kahe tunnisest trallitamisest nii väsinud, et koju jõudes läksin magama ja panin kohe 3 tundi jutti. 😀 See oli tõesti raske ja väsitav. 😀 Ma loodan, et need teised piimahambad tulevad vabatahtlikult. 😀
Ma muidu ei kommenteeri, aga tasub äkki uurida. Ma pidin suht tihti lapsena hambaarsti juures piimahambaid välja tõmbamas käima, sest enamik neist ei hakanud loksuma ega midagi, aga uued hambad juba tulid peale. No igatahes pärast paari esimest korda vahetus mu arst mingi äsja koolilõpetanud noore arsti vastu, kes enne süsti tegemist mingi tuimestava lapikese vms asjaga mu iget tupsutas, see tegi süsti täitsa talutavaks ja polnud valus. Võib olla tasuks sellise võimaluse kohta uurida/küsida.
Talle tehti seda enne süsti, mitu korda isegu, ise arvan, et selle süstla nägemine tekitas seda “valu”?
Parnu Paikesejanku lasteaias otsustati juba moni aasta tagasi soimeruhma lahtiolekuaega luhendada. Lasteaed on avatud poole seitsmest hommikul poole seitsmeni ohtul, soimeruhm poole kaheksast poole kuueni. Oppealajuhataja ja peretoo koordinaator Maret Polluste utleb, et vanemad suhtuvad sellesse vaga moistvalt. Igal kevadel teeb ta uute laste vanematele Tublitupsu manguringis sel teemal ka selgitustood. „Lapsevanemad, kes kohanemisperioodil lapsega ruhmas kaasas kaivad, saavad ka ise aru, kui vasitavalt pikk paev lapse organismile mojub,“ todeb Maret Polluste. „Osa vanemaid viib lapse juba parast lounast magamist koju, paljud puuavad mudilasele anda nadala sees ka uhe puhkepaeva. Koigil pole see voimalik, sest last pole kuhugi jatta, ka vanavanemad kaivad tool. On ka neid vanemaid, kes ei oska end lapse olukorda panna ning lahtuvadki ainult endast. Uks ema, kes uksinda last kasvatab, tahtis lapse ka suveks lasteaeda tuua. Puudsin teda umber veenda, mille peale ema utles, et koige rohkem nadalaks saab ta lapse koju jatta, aga meelsamini puhkab ta lapsest eraldi. Onneks on sellisid kurbi naiteid vahe.“ Maret Polluste utleb, et koige rohkem panebki teda muretsema noorte lapsevanemate suhtumine. „Juhtusin korval olema, kui tanaval kohtusid kaks noort inimest. Mees kusis naiselt, kuidas tal laheb. Naine vastas, et onneks on ta oma kahe hullu lapse korval veel elus. Mul jai selle peale suu lahti. Ma ei moista, kuidas saab nii olla, et laps segab vanemaid ja on neile tuliks!“ Viimasel ajal on sotsiaalmeedias paevakorda tousnud lounaune teema. Vanemad kurdavad Facebookis, et lasteaiaopetajad sunnivad lapsi paeval magama. Lapsevanemad on ka koosolekutel oelnud, et nad ei taha, et nende laps paeval lasteaias magaks. Nad pohjendavad seda, et muidu paneksid nad lapse ohtul kell seitse magama, aga lasteaias une tais maganud laps uinub alles mitu tundi hiljem. Minu kusimus on, et kui laps on poole seitsmeni lasteaias ja te panete ta kell seitse magama, millal ta siis perega koos saab olla? Pealegi ei sunni lasteaias keegi last paeval magama, lounauinak on puhkamise aeg. Vanemad ei kujuta ette, kui vasinud on lapse narvisusteem, kui ta on olnud kumme-kaksteist tundi paarikumne omaealise kararikkas seltskonnas.“