Teate… Mina ei tea igatahes, aga mul on nagu nii kopp ees sellest nutmisest. Iga jumala päev ma nutan, ausalt kah. Ma mõtlesin siin vahepeal, et peaks märkmikusse mingi ristikese tegema nendel päevadel, kui ma jälle nutta tihun ja siis kuu lõpus vaatama, kui palju ma reaalselt nutan.
Ma pole mittteeeeeekunagi nii emotsionaalne olnud ja otseselt kurb ma ka ei ole, aga iga päev ajab mind miski nutma. No näiteks eile nutsin ma sellepärast, et mu madratsikate kuivatis poole väiksemaks tõmbus. Üleeile nutsin ma sellepärast, et lapsed oma klotsid keset põrandat laiali jätsid. Üks päev nutsin ma sellepärast, et ma ei saanud kuivanud pudrujäänuseid poti küljest lahti. Täna kippus pisar silma, kui lugesin, et üks mu auhinnamängu võitja polegi oma auhinda kätte saanud, kuigi loosimisest kaks nädalat möödas!
Ja siis ma nutan ja mõtlen, et keegi ei hooli minust ja keegi ei märka mind ja keegi ei taha mu sõber olla ja… no ühesõnaga täiesti mõttetud ja väljamõeldud asjad, aga ajavad nutma. Kõik ajab nutma.
Ma ei tea, see nutmine on lihtsalt niiii kurnav ja tekitab hommikuti mulle räiget peavalu. Ja siis ma viin lapsed lasteaeda, endal silmad paistes, nagu oleks mitu päeva jutti tina pannud. No ei ole meeldiv vaatepilt. Ei ole.
Üks päev nutsin nii pikalt, et terve ülejäänud päeva mu pea lõhkus nii jubedalt otsas. Võtsin rohtu küll, aga ei jäänud järgi. Lebasin terve päeva voodis ja olin sõna otseses mõttes suremas.
Ma ei tea, kas ma astun iga päev vale jalaga voodist välja või ma olengi õnnetu või on asi selles koledas ilmas või on see rasedusest või ma ei tea, millest, aga tegelikult on ju kõik hästi. Reaalset põhjust, miks ma koguaeg töinama peaks, ei ole. 😀
Ma ei julge ämmaemandale ka seda rääkida, pärast saadab mind ei tea, kuhu. 😀
Mina ka olen terve raseduse nutnud. Küll sõi mees mu saiakese ära ja siis ma nutsin. KÕIK mis kodus toimus ajas närvi.. Koer astus õues porilompi, mina nutsin. Mees sai ka ainult draamat kodus. Kohutav aeg oli ?. Mul iga päev pea lõhkus sest nii palju olin nutnud. Mehest oli kahju, sest ta tegi samal ajal remonti ja selle asemel et teda tänada hakkasin mina nutma, sest põrand oli remondist must ? – ma olin kohutav inimene kellega koos elada ?. Ämmakas ütles mulle aga seda et kui sa maha rahunedes ise saad aru, et probleeme tegelikult pole, siis pole asi tõsine ja on vaja lihtsalt proovida rahulikuks jääda ?. Nüüd kus lõpp juba paistab tunnen ma, et suudan lõpuks oma emotsioone ikka kontrollida ka ?.
Ma nutsin rasedana kuna mees tahtis poodi minna ja kutsus mind ka kaasa. Nutsin ja halasin, et ma ei jaksa ju minna. Mees ütles, et ära siis tule ta läheb üksi. Ma rahunesin maha ja hakkasin uuesti nutma kuna ma ju tahan poodi minna. Mees rahustas mu uuesti maha ja mina hakkasin riidesse panema. Ja siis ma istusin maas ja panin jalanõusid jalga ja töinasin jälle. Ei mitte selle pärast, et mu suur kõht oleks mind seganud vms vaid ikka selle pärast, et ma koguaeg nutan. Raseduse võlud? kord poetasin pisaragi kuna mu mees sõi minu jäätist valesti ? . Seega vägevat rasedust ?
Mina nutsin hullumeelselt siis, kui ootasin tüdrukut. Iga väiksem sõnelus mehega võttis pisara silma ning filme polnud üldse mõtet vaadata ja päevad möödusid nii üksluiselt ja mitte kellegiga suheldes. Olin omas maailmas.