Mõtteid sünnitamisest

Kuigi sinna on ju maa ja ilm aega, siis Geit küsis minult üks päev, kuhu me kõik oma lapsed paneme, kui sünnitamiseks läheb. 😀 See kõlas täpselt nii, nagu meil oleks terve hoovi täis lapsi ja nüüd ma peame hakkama plaani pidama, milliste sugulaste vahel nad märtsis ära jagada. 😀

Ma ütlesin Geidule, et eks ma lähen siis üksinda sünnitama, mis seal ikka. 😀 Kui ma olen enne pidanud 100% vajalikuks tema juuresolekut sünnitamisel, siis kogemus on näidanud, et ega ta suurt midagi ei aita. Ok, peale selle, et ta on igal sünnitusel aidanud mu jalgu hoida, kui külje peal olles pressinud olen. 😀 Ja see, et ta on olemas ja minuga koos, on seda hirmutunnet kuidagi vähendanud, aga reaalselt saaks ma üksinda ka sellega hakkama, sest ega ma tegelikult nende valude ja pressimiste keskel polegi adunud, et ta mu kõrval on. 😀 Muidugi ka see mängib siin suurt rolli, et isa tahab ju ikka oma lapse sünnist osa saada. Näha teda esimesena. Kohe sülle võtta. See side luua.

Samas kui ma nüüd mõtlen, et peaksin üksinda seda läbi tegema, siis tõmbab seest natuke kõhedaks küll.

Ma panustan sellele, et ilmselt ka neljas sünnitus tuleb esilekutsumisega, sest kõik eelmised on seda ju olnud. Ok, esimene sünnitus hakkas ise pihta, aga lõpuks pidi ämmaemand ikkagi seda protsessi kiirendama, sest sünnitegevus ei tahtnud ise kuidagi alata.

Ma ei tea, mu esialgne plaan on see, et kui esilekutsumiseks kuupäev paika pannakse, proovin selle nädalavahetuseks saada, et lapsed saaksid ehk mu vanemate juures see aeg olla. Kuigi ma olen aru saanud, et nädalavahetuseks esilekutsumisi ei planeerita.

Kui aga peaks lambist kõik pihta hakkama, vahet pole, kas on argipäev või nädalavahetus, eks ma panen oma vaimu valmis, et on väike võimalus minna üksinda sünnitama. Kaasa ju lapsi ei võta. 😀