Ma tahtsin siin eelmine nädal koduõppest rääkida ja jumal tänatud, et ma seda ei teinud, sest siis ei olnud mu vaatenurk absoluutselt objektiivne ja ma oleks tahtnud lihtsalt hädaldada, et eluuuu on karm. Eks ta olegi, eks.
Ütleme nii, et enam ei tahaks ma üldse hädaldada. Paremaks on läinud. Kergemaks on läinud. Mina olen kohanenud, Hendrik on kohanenud. Asjad sujuvad.
Kui ma siin eile ringi vaatasin, koduõppe grupis ja tuttavate mõtteid, siis lausa imestasin, et keegi ei olegi olnud nii nõme ja öelnud mõnele emale, et “äääää, mis said need lapsed siis, kui raske on, sa ei näinud ette, et koroona tuleb vääää”, aga minu usk sellesse, et inimesed suudavad mõnes olukorras täitsa viisakad olla, lõhuti täna hommikul. Ma ei tea, miks ma arvasin, et hetkeline periood inimesi kuidagi vähem õelaks muudab. ?
Okei, päris otseselt nii ei kommenteeritud ja polnud ka isiklikult kellegi poole suunatud, aga nägin küll kommentaari, mis andis mõista, et lapsi peaks ikka saama täpselt sellises koguses, et nendega raske ei oleks.
Ülla-ülla, las ma avaldan ühe saladuse – lastega ongi raske. Olgu neid 1,3 või 7. Ja see on täiesti okei! Mis ei ole okei, on see, et kui sul on olemas teatud arv lapsi ja sa julged kuskil avalikult öelda, et sul on täiega raske, siis tuleb ikka keegi ja ütleb, et no mis sa said nendest lastest siis??!!!! Mida see lapsevanem selle peale siis tegema peaks? Ajamasina valmistama? Lapsed oma tuldud teed tagasi juhatama?
Ma ei saa aru, kui kuradima raske on teisele lapsevanemale lihtsalt toeks olla? Ja kui sinus ei ole seda inimlikkust, et teisele inimesele raskel ajal toeks olla, siis vähemalt oma suud kinni hoida? Ma tean, et see on sama raske, kui osade inimeste jaoks kodus istumine, ma tean.
Praegune olukord on meile kõigile uus. Issand, kui raske esimene nädal meil Hendrikuga oli. Mina nutsin. Tema nuttis. Mina närvitsesin. Tema närvitses. Üks hetk olin ma täiesti kindel, et rikun oma lapse ära ja minu pärast on terve ta haridustee rikutud. Ja ma kurtsin sellest sõbrannale ja ta oli nagu täiega toeks. Ta ei hakanud mulle ütlema, et wtf, ise oled süüdi, oma mure, et nii palju lapsi tegid. Nüüd kannata, eks.
Ja mul on ainult üks koolilaps. Mõtlen neile lapsevanematele, kellel on veel rohkem ja siis veel rohkem. Ja neile vanematele, kes teevad seda kõike üksi. Oumaigaad, te olete võimsad, igaüks teist!
Ma loen palju, kuidas lausa mõnitatakse, et “näee, emad peavad lõpuks oma lastega tegelema ja ainult vingutakse”. Mina oskan oma lastega tegeleda, ma oskan neid õpetada, aga ma tunnistan – ma ei ole kõige kirkam kriit karbis, ainult 11 klassi olen koolis käinud. Samas, ma ei ole ka kõige nüridam kriit siin topsikus ja ma oskan Hendrikule paljusid asju väga loovalt õpetada, et ta saaks aru ja mõistaks. Kuid on ka asju, mida ma ei oska kuidagiiii seletada talle. Okei, ma üritan ja seletan, aga ta vaatab mind lõpuks ikka sellise “eeee?” näoga.
Õpetajad on õppinud õpetajaks. Meie ei ole õppinud lapsevanemateks. Lapsevanemaks õppimine on terve elu kestev ja selle eest me ei saa isegi tunnistust, et oleme “eriala” lõpetanud. Me õpime lapsevanemaks olemist kuni surmani.
Millega ma muidugi ei taha öelda, et õpetajad on tavalised inimesed. Ma nägin kunagi kellegi instagramis kruusi kirjaga “ma olen õpetaja, mis on sinu supervõime” vms ja teise nädala lõpuks olen ma selgeks saanud, et ÕPETAJAD, TE OLETE KANGELASED! Päriselt! Te olete supervõimetega inimesed ja ma saadan kogu oma austuse teile! Kui me sellest koroonajamast välja tuleme, siis selle asemel, et valitsusel palkasid tõsta, peaks seda tegema õpetajatel ja meedikutel. 100%!
Praegu on olukord, kus on vajalik, et me kokku hoiaks. Kus pole kohta kellegi süüdistamisele, mis puudutab lapsevanemaid, õpetajaid, lapsi ja koduõpet. Me oleme selles olukorras esimest korda, kõik koos. Kui sa ei suuda oma tuge pakkuda, siis parim, mida sa teha saad, olla vait. Niigi on raske ja kellegi hukkamõist seda kergemaks ei tee. Meie oleme parimad eeskujud oma lastele. Tsaupakaa ja olge terved (see on käsk!) ?
Minu mõtted kirja pandud:)
Miks sul juuksed sassis on?