Adeele 1

Kuidagi on see aeg jälle nii ruttu möödunud ja Adeele on juba 1-aastane. Tütar, keda ma iial ei osanud meie perre oodata. Seda muidugi heas mõttes – kui oled juba kolm poissi sünnitanud, kui suur on see tõenäosus, et neljas ikka tütar tuleb eks?

Kes luges Adeele sünnilugu (saab uuesti lugeda SIIT), siis seal kirjutasin ka, et kuigi UH-s kinnitati, et tulemas on tütar, siis ma ei suutnud seda uskuda. Veel enam, kui raseduse lõpus tehti mitu mitu uh ja kõigis neis hoidi Adeele nii jalgu koos, et kui ma arstilt küsisin, kas sugu ka näha on (jah, ma tahtsin iga kord kinnitust saada ?), siis ta ütles, et no ei lase ta vaadata sinna jalgevahele, hoiab jalgu raudkindlalt koos.

Adeele on sündinud nii ilusal kuupäeval – 20.03 ja hommikul kell 8.55 võeti ta mu kõhust välja. Kevade algus. Viimane päev, et pääseda Jäära tähtkujust. ? Mul kodus on juba kaks Jäära ja kuigi ma neid tähtkujude-iseloomude värke ei usu, siis vahel tahaks küll Raimondi sita käitumise tema tähtkuju kaela ajada. ?

Aga Adeeleke! Temaga on kuidagi nii, et kuigi ta on juba aastane, siis ta näeb nii pisi välja, et ma ei taha leppida sellega – no et ta juba aastane on. Ta on nii pisi, nii nunnu, nii mõnna, nii armas, niii pisi veel ju.

Temaga on ikka päris palju probleeme ka olnud ja sellepärast kutsun ma teda vahel harva, kui ta haige on, meie murelapseks. Aga haige ongi ta selle aasta jooksul olnud ainult 2x. No ma mõtlen kohe palavikus ja puha. Ja nendest kahest korrast üks oli selline, et oli tšikil hommikul 38.0 palavik, lõunaks juba lännu, aga mõtlesime ikkagi, et läheme perearsti juurde kontrolli. Teisel oli mõlemas kõrvas põletik + bronhiit, aga ta ei teinud teist nägugi. Lihtsalt tšillis ja oli sisemiselt haige. 😀 Tugev tükk, nagu emme, vist. Või nagu naised ikka haigetena. Mehed on ju need, kes 36,8 juures juba hüvastijätukirja kirjutavad. 😀

Juba peale sündi oli Adeelel kaaluga probleeme. Sõi ja sõi, aga juurde ei võtnud. Uuringud/analüüsid korras. Õnneks lõpuks, peale kahte nädalat haiglas olemist saime ta kaalu kenasti tõusma ja kõik läks edasi aina paremaks.

Järgmine probleem oli siin nüüd veebruaris. Või oli see jaanuaris? Ma ei mäletagi enam. Igatahes, tõusis ta väga harva toe najal püsti ja perearst saatis meid Tallinna Lastehaiglasse uuringutele. Ma juba neljandaga mõtlen nii, et küll hakkab seda ja seda tegema, ei muretse üle ja eks ta paras tüütu oli seal haiglas passida terve ööpäeva ja saada kinnitust sellele, mida ma juba teadsin – kõik on korras, läheb aega. Aga tore ju, kui perearst muretseb. Pigem karta kui kahetseda. Ja uuringud mööda külge alla ei jookse ju. ?

A okei, eelmise aasta sügisel oli Adeelel päris hull jama nahaga. No issand jumal, milline ta välja nägi. Tehti ka kõik proovid ja no ei, ei tea, milles asi. Lõpuks saime ühe Eesti parima nahaprofessori juurde vastuvõtule (Dr. Silm) ja selgus, et pm on Adeelel selline immuunsüsteemihaigus (kui miski immuunsüsteemi ärritab, lööb lööbena välja kohe) ning lihtsalt kasvab välja sellest. Leevendada saab erinevate kreemidega ning meie ka leidsime endale sobiva. ? Kogu sellest nahajandist võid lugeda siit – LINK

Muidu on eluke koos temaga ideaalne. Ta on hull naerupall. Sünnist saadik ta lihtsalt irvitab. Iga asja peale. Vingub ainult siis, kui midagi tahkemat on mähkmes või nälg näpistab. Muidu täiega asjalik ja rõõmus laps. Tundub, et millegi üle ei kurda. Veel.

Ja ta on reaalselt üks suurimaid kisakõrisid üldse. Nagu mitte selles mõttes, et ta röögiks nutta vaid ta kiljub. Juba peale sündi hakkas see trall pihta ja ma mõtlesin juba siis, et mul on siin kodus lõpuks üks kõva vastane. Kui Katrin teda peale sündi pildistas ja me seal stuudios ca 3-4 tundi veetsime, mis te arvate, kas ta magas kordagi!?!? Eii! Vahet polnud, mis nippe me Katriniga ka ei kasutanud, noup, ei saanud teda tuttu. Ja kui shuut läbi oli, mis te arvate, kes magama jäi? 😀

Kasvab ka mühinal, kuigi näha ei ole. ? 10. kuu kontrollis oli 73cm ja 9,5kg. A ei, valetan, see polnud kontroll. Käisime arsti juures palaviku pärast ja ma ei teadnud palju ta kaalub.

Mina olen juba ära harjunud, et meil peres naine ka nüüd olemas on (khm, kes ma olen, eks), aga Geit vahel ikka kutsub lapsi, et “poisiiid, tulge siia!” ja siis jooksevad poisid kohale ja Adeele tuuseldab ka kohe järgi. Või siis, kui Adeele midagi uut jälle ära õpib, siis Geit ikka vahel silitab ja kogemata ütleb “tubli poiss!”, aga siis ka kohe parandab ennast. 😀

Ja mis me Adeltšik siis ka teha oskab? No peaaegu kõike. Iseseisvalt ei kõnni veel. Ta hetkel teeb tasakaaluharjutusi, st seisab toe najal ja siis laseb lahti ning iga kukkumise peale jälle itsitab, sest see on ju nii naljakas.

Ma loodan, et talle jäävad need sinised silmad. Ausalt ka. Poistel olid juba poole aastasena pruunid (mul rohekad-pruunid, Geidul pruunid), aga Adeelel siiani sinised. Tean-tean, et need võivad veel muutuda, but still. Julmalt äge oleks ju. ?

Aitäh! Ma ei tea, kuhu see aitäh jõudma peaks, aga aitäh nii erilise inimese eest. Ka teda luban ma kaitsta ja hoida oma kätel elu lõpuni. Minu embuses on tal kõige turvalisem ja kindlam ning ma annan endast kõik, et mu tütar (väga imelik on seda endiselt öelda) oleks hoitud, armastatud ja kaitstud. ?