Aga kes lapsi märkab??

Siin viimastel päevadel on palju kõmu ja isegi draamat keritud üles teemal, kas lapsed peaksid õpetajatele esimesel septembril lilli viima või mitte. Ühed ütlevad, et on lausa kohustuslik, teised räägivad, et kui laps ei taha, ei pea.

Mina ütleks, et mu mõtted on nii ja naa. Mina olen ikka oma lasteaia- ja koolilastele esimeseks septembriks lilled ostnud/korjanud ja palunud viia. Suuremad poisid sellest just väga sillas ei ole, aga mulle tundub, et seetõttu kuna… noh, poisid ja viivad õpetajatele lilli. Paljude laste meelest see pole…. lahe? Ma ei oska seda seletada. Mul endal oli ka nii, et ega väga ei tahtnud viia, aga mitte millegi halva tõttu vaid et kuidagi…. imelik oli alati see.

Aga ma ikka utsitan lapsi tagant. See on viisakas žest õpetaja suunas. Ja tore eeskuju lastele. Muidugi, kui õpetaja on ka tore. See amet on muidugi igati tänuväärt, aga leidub ka neid õpetajaid, kes on parajad si*apead ja kui mu laps ütleks, et ta ei taha õpetajale lilli viia, sest ta muudab ta elu põrguks õppeaasta jooksul, siis ega ei käseks viia ka, sest “viisakas ju on”. Usun, et märkamisi ja tähelepanu väärivad need õpetajad, kes märkavad ja on viisakad ka õpilastega. Kõik siin ilmas võiks ikka olla vastastikune, eksole.

Ja nii tore on vaadata, kui rõõmsad on õpetajad. Ma täna viisin küll koolilapsed kooli ja ise aktusele ei jäänud, aga hommikul Joosepit ja Adeelet lasteaeda viies ja vaadates, kuidas Joosep õpetajatele lilli jagas ja kui rõõmsaks see neid tegi. See oli vahva. Adeele natuke pelgas – esimese oksakese andsin ise, pärast juba tahtis ise anda, aga vähemalt andsime. Ja lillede kinkimine esimesel kooli- või lasteaiapäeval on mu meelest ilus traditsioon, millega öelda õpetajale aitäh ja soovida talle edu õppeaastaks.

Koju sõites hakkasin ma aga mõtlema millelegi muule – lastele. Kes neid esimesel koolipäeval märkab? me õpetame lastele ja räägime neile enne kooli ja lasteaeda, et teisi võiks märgata ja teistega võiks tore olla, vahet pole, mida nad kannavad, millised välja näevad jne, aga kui paljud istuvad oma lastega enne kooli või lasteaia algust maha ja tuletavad neile meelde, et ka nemad ise on olulised?

Selles osas tegin mina tänavu midagi teistmoodi. Ja ma kahetsen, et pole juba varem selle peale tulnud. Eile rääkisin osade lastega, just kooli omadega, sest mu meelest tundub, et koolis on seda kiusamist palju rohkem, et kui neil tekib koolis mõni mure, suur või väike või nende meelest pea olematu – nad võivad tulla alati mulle rääkima. Nad ei pea kartma, et ma saan pahaseks, naeran nad välja või ei mõista. Ma annan endast kõik, et mõista ja ka lahendus leida. Peaasi, et nad tunnevad, et neid on märgatud, nad on olulised ja neil ollakse olemas.

Ma ei tolereeri kiusamist – minu lastest üks on olnud kiusaja rollis. Loodetavasti saan edaspidi rääkida sellest minevikurollis. Kui ma seda teada sain, istusin lapsega maha, rääkisin maha pikad vestlused, tõin välja statistikat, kui paljud inimesed lõpetavad oma elu kiusamise tõttu. Ma nägin, et see jutuajamine läks talle hinge, ta mõistis, mis tagajärjed võivad olla ja palus vabandust. Ma hoian hästi rangelt käsi pulsil kiusamise osas – et mu lapsed ei kiusaks ja neid ei kiusataks.

Mu lastel on lubatud enda eest välja astuda. Ma ei kasvata neid vanade heade “ära tee välja”, “targem annab järele” või “ära pane tähele” mentaliteediga. Ma tean, kuidas need asjad toimivad. Ma olen ise kasvanud nende peal üles ja ma ei tea suuremat kusikut, kes ei julge enda eest seista kui ma ise. Küll on see aastatega muutunud, aga see võttis palju mõttemaailmaga tööd, et hakata enda eest lõpuks välja astuma. Paraku mõjutas see mind rängalt ja ma olen lasknud oma elus aastaid enda peal trampida, samal ajal naeratades, sest ma ei julgenud vastu hakata.

Ja tihti kuuleme ju ka seda, et “aga mõtle kiusaja peale, ilmselt on tal midagi pahasti, et ta nii teeb”. Jah, võibolla, aga mu lapsed ei pea seda enda naha peal tunda saama. Nad ei pea mõtlema kiusaja vaimsele tervisele või sellele, kas tal kodus kõik hästi – mu lapsed peavad mõtlema enda vaimse tervise peale. Ja sama ka vastupidi – kui mu laps peaks olema see kiusaja. Minu kui lapsevanema ülesanne on sellele vaimsele tervisele tähelepanu suunata.

Kooli- ja lasteaialastel on muidugi vahe sees. See, mida ma räägin koolilastele enda kaitsmise kohta, ei kehti enamasti lasteaia omadele. Seal on väikesed lapsed, tihti ei mõistetagi juttu, tuleb palju rääkida ja aitab enamasti, kui laps õpetajale kurdab – ja seda julgustada last tegema on ka üks oluline osa meie peres.

Et see maha istumine ja rääkimine, et ka nemad on olulised (tegudena me näitame seda koguaeg välja, aga just rääkida samat asja) – just enne kooliaastat, on küll meie peres uus ja tegelikult ma nägin, et see mõjus lastele positiivselt.

Teine asi – lilled! Me julgustame lapsi viima lilli õpetajatele, aga kuidas me märkame kooli- või lasteaia-aasta alguse puhul lapsi? Me muidugi oleme käinud söömas või kui ilm lubab, siis grillinud, aga midagi, mis on ainult lapsele? Otsustasin ka sel aastal uue traditsiooni luua meie peres. Viisin kõikidele lilli ja ostsin nende lemmiku kommikarbi. Teen kalli. Soovin uut õppeaastat. Rõõmustame koos. Kuigi ega kooli omad täna väga rõõmsalt kooli ei läinud küll – neil ju algab ka stressi- ja pingerohke aasta.

Kokkuvõttes – kõik traditsioonid on toredad, kus vähegi märgatakse teisi inimesi, aga sel ajal, kui julgustame oma lapsi märkama teisi, ärme unusta neile meelde tuletada, et nemad ise on ka sama olulised.