See ei ole postitus, mis oleks mõeldud nüüd mulle kaasa tundma ja mind paluma, et ma edasi blogiksin. Hetkel tunnen, et mulle on vajalik arvutist eemal olla.
Ma olen üsna hea emotsioonide varjaja. Väikesest peale on ümbritsenud mind inimesed, kes peavad tunnete väljanäitamist nõrkuseks. Ühest küljest on see hea, sest ma suudan jätta endast päris elus mulje, nagu ma olekski inimene, kes ei oma emotsioone või kellel on enamjaolt kõigest ükskõik. Tegelikult see muidugi nii ei ole. Ka minul on tunded ja esimest korda elus tahan ma siiralt neid teistega jagada.
Olen iseendaga pahuksis juba novembrist saadik. Usun, et suurt osa omab selles asjaolu, et tulin töölt ära. Muidugi oli see minu enda soov ja ma ei kahetse seda hetkeksi, aga tollest hetkest kadus minu elust juskui eesmärk või põhjus, miks igal hommikul vara ärgata. Ma ei oska seda seletada… Mitte, et töölkäimine oleks nüüd elu eesmärk või põhjus hommikuti ärkamiseks, aga muud mul peale laste ju polnud. Olin pikka aega kodus olnud ja pühendanud end ainult lastele. Töö andis mulle päevasel ajal kodust väljaspool tegevust ning uusi tuttavaid. Lõpuks ma aga tundsingi end seal lihtlabase orjana ja ei suutnud enam. Tulin ära. Inimesed näitasid näpuga ja pidasid luuseriks. Peavad siiani.
Ma ei lähe eales toidupoodi enam tööle. Raba 11h päevas ja saa need närused nelisotti, virisevad töökaaslased ja “austuse”, mida sulle seal pakutakse selle näol, et sinu soovide ja valikutega ei arvestata teps mitte üldse. Jah, eestlastest töökaaslased olid väga kihvtid, on siiani, aga sellest ei piisanud.
Tegelikult ei tulnud ma tööst üldse rääkima. Alates sellest, kui töötuks jäin, olen ma justkui närbunud. Ma olen koguaeg väsinud, mul on energiapuudus, elurõõm on justkui kadunud. Mitte miski ei suuda õnnelikuks teha. Iga tegevus on minu jaoks mõttetu. Kui ma saaks, lebaks päevad läbi voodis ja ei teeks midagi. Ma ei viitsi enda eest hoolt kanda. Okei, enda pesemine on elementaarne asi ja see siia ei kuulu, aga just mõtlen juuste korda tegemist või meikimist. No ei viitsi ja ei taha.
Viimasel hetkel on tabanud mind mõte. Mõte sellest väikesest beebist, kes mu sees kasvab. Ta on minu sees, aga ma ei olegi ühtäkki enam väliselt õnnelik. Miks? Mis mul viga on? S.t, et sisimas ma tunnen piiritut rõõmu, sest ma saan veel ühe lapse, Hendrik ja Raimond saavad endale väikese venna või õe, aga ma ei suuda seda õnne välja näidata enam.
Kui ma tegin teatavaks otsuse kolida Paide, sain väga lahedaid uusi tuttavaid. Kes Paidest, kes mujalt ja elavad niisama kaasa. Ühega neist arutasin oma olukorda ning emotsioone ja ta ütles midagi, mis mind väga rahustas.
“Eks üks asi võib olla see töölt ära tulemine, teine asi on see, et kolisite uude kohta ja vajad veidi rohkem aega kohanemiseks. Me tihti ise tunne ega saa aru , aga sellega võivad kaasneda omad hirmud ja kartused – seda tihti näevad ainult teised inimesed kõrvalt.”
“Sa võid olla ka stressis – su sees ei ole tuksumas ainult üks süda ega ei ole ka sinus ainult üks hing. sa kannad praegu kõike topelt. See on meie kui emade jaoks natukene kurnav. Sest see pisike üürnik , kes rendib oma armastuse eest sinult pinda , keerab tihti meie meeled ja isud lihtsalt peapeale. Meie tujud muutuvad tihti 0-100. Me peame harjuma oma muutustega elus – see tekitab samuti veidi stressi. Mina soovitaksin leida sul midagi – kas nokitseda käsitööga , tihti käia jalutamas , viibida rohkem looduses – see on see, mis aitab meil “ökona” saada veidikenegi stressist vabamaks.”
Jah, stressi maandamiseks on mitmeid viise, aga ma lihtsalt ei taha oma jalga uksest välja tõsta. Ilmselt mul ongi ehk kohanemisega raskusi, ilmad on ju ka koledad ja kes tahaks niiviisi õue jalutama minna. Sopa ja lörtsi sisse. Aga võibolla on asi muus ja ma ei suuda oma peakesega sellest välja tulla.
Jah, võibolla on asi raseduses ja hormoonides…
Selle kõige pärast otsustasingi aega natuke maha võtta. Kuigi aega on mul terve maa ja ilm, sest ma olen kodune, siis tunnen, et ei jõua elutempoga sammu pidada. Ma ei tea, millal ma siia naasen.. kuigi kirjutamine on üks vähestest asjadest, mis mind tegevuses hoiab ja miskit mulle annab. Tunnen, et sellel korral pean ma ise hakkama saama, teistmoodi, eraldi olles.
Võtsin ühendust ka Jüri Ennetiga, kelle juures ma ärevushäiretega käisin, eks vaatab, mis ta asjast arvab.
Tee väike paus blogimisest aga ära päris ära kao.Tunned end luuserina kui sul pole uhket karjääri või ägedaid hobisisid?Palju raha ja võimalusi?Esiteks oled sa nii noor!Kõike veel jõuab.Ja vabandage väga neiu aga teil on 2 imearmast poega!See on ka saavutus!Ja üks äge hobi ju tegelt ka,blogimine!Iga aastaga aina paremaks muutub su pesa siin.Loodan,et võtad end kokku ja hakkad taas särama! 🙂
Ja videot ei tulegi?
Sa kirjutasid ainult toidupoest. Miks sa aga Koduekstrast ära tulid? Said ju peale toidupoodi uuesti tööle?
Olen juba kommenteerinud seda- tööaeg ei läinud lasteaiagraafikuga kokku 🙂
Ikka tuleb 🙂
Aitäh hea sõna eest 🙂
Tahtsin sulle juba eile õhtul kirjutada, aga kuidagi ei osanud. Kõik need mõtted on mulle nii tuttavad, olin ise üsna tükk aega samas seisus ja täpselt samamoodi suhtusid inimesed minu ümber. “Sul on ju kõik olemas, mida sa halad, liiguta end ja tee midagi, siis läheb üle.” Tõsiasi on see, et depressioon ei lähe nii üle ja mida rohkem sind survestatakse, seda mõttetumana end tunned. Minu puhul algas asi töö kaotusega ja samasse perioodi langes ka pikaajalise suhte lõpp, seega topeltsuured löögid. Võrdluseks võib öelda, et sina tulid ära omal soovil ja sul on ilus suhe ning varsti sünnib teie perre uus liige. Mis muidugi kuidagi ei vähenda sinu õigust olla kurb ja sinu probleemi tõsidust. Kohtasin palju arvamust, et mis sul viga, sa ju tööl ei käi, magad päevad läbi. Tegelikult ei ole töötuna olek, eriti veel depressioonis, mitte kuidagi välja puhkamine. Inimesel ongi vaja elus kindlat sihti, kindlaid eesmärke päevaks, suhelda ka teistega peale oma pere. Sul on ilmselt lastega tööd küll ka kodus, kuid eks ka rahalised asjad on seetõttu nihkes ja tunned end ilmselt ka selle pärast halvasti. Saad endale vähem lubada ja ei oska näha, kuidas sa kasulik üldse oled. Need mõtted on mulle väga tuttavad.
Mida sa saaks teha, et sellest august välja tulla? Esiteks psühhiaater – Ennet on väga omamoodi, aga minul oli temast palju kasu, vastupidiselt levinud arusaamadele sisendas positiivsust ning ei surunud ravimeid peale, kuigi ka need on ajukeemia paika saamiseks vajalikud. Lase endal olla kurb, kui tahad, aga ära lange negatiivsuse lõksu. Siin pead tegema tööd oma mõtetega, ainuüksi psühhiaater ei saa sind aidata. Kolmandaks hobid – leia endale miski, mis sulle meeldib. Jalutamine on ka tore, aga mõni käelise tegevus võiks ka aidata. Sa ei pea seda isegi väga hästi oskama, peamine on tahe teha.
Võiksin sellest teemast pikalt kirjutada aga hetkel ei ole nii palju aega. Kui tahad kellegagi rääkida või nõu, anna märku, olen alati valmis kuulama! Loodan, et õige pea tunned end juba paremini ja pea meeles – kõik juhtub põhjusega! Ju sul on siis mingid muud vajalikud toimetused/õppetunnid vaja ära teha, et jõuda sinna punkti.
Olen pikalt su blogil silma peal hoidnud. Soovitaksin sul veidikene uurida depressiooni kohta. Sinu kirjeldus ja tujude kõikumised on minu silmis üpriski 1:1 depressiooni tunnustega. See kommentaar ei ole üldsegi paha pärast ega halvustamiseks. Vahel vajame kõrvalist tõuget ja võõrast pilku, et oma asjadest kainemat pilti saada. Depressioon on haigus, mis ei lähe ise üle. Ajukeemia on paigast ära, kuid seda on võimalik ravimitega parandada. Olen ise sellisest olukorrast just praegu välja tulemas. Kuigi algul olin lootuse kaotanud enam üldse midagi tunda või millestki motiveeritud olla. Nii tühi ja mõttetu tunne oli koguaeg.
Soovin Sulle kõike paremat ja kordaminekuid!
Sinu kommentaar oli minu jaoks väga informeeriv ja jõudu andev. Üks väga sisukas ja huvitav kommentaar. 🙂
Tekkis aga üks küsimus. Miks sa arvad, et mul on ilus suhe? S.t, et alati ei pruugi kõik olla nii, nagu internetimaailmas me seda välja näitame. (Mitte et poleks ilus suhe, lihtsalt inimesed võivad vahel näida roosilises elus, aga tegelikult ei pruugi see nii olla) 🙂
Aitäh sulle!
Kui ma neid sümptomeid googeldasin, leidsin tee depressioonini ja peab tôdema, et ma kardan. Mul on hirm sellise haiguse ees. 🙁
Aitäh!
No kes siis koledas suhtes olles kolmandat last teeb? Lootus, et see päästab suhte? Usun ka, et sul on täitsa normaalne suhe seega ära häma siin 🙂
Kui sa sulgudes olevat vahemärkust ei lugenud, siis sulle selgituseks: alati ei pruugi asjad olla nii, nagu neid näeme. Laiemas pildis, mitte ei mõelnud ma konkreetselt ennast. 🙂
Olen selle kommentaari autor 🙂
Jah, muidugi ei tea seda, mis teil kahe seina vahel toimub, aga tahaks loota, et nii on. Ja on mitmeid märke, mis seda näitavad. Su mees tundub mõistlik – ei sunni sind tööle, teenib ise raha, lapsed väga vahvad ja õnnelikud. Sellised väikesed märgid ikka näitavad ära. Suhetes ikka on nääklemisinja ka nõmedaid päevi, see normaalne 🙂
Absoluutselt nõus. 🙂 Ma lihtsalt mõtlen, et kui kõik nii hea ja ilus, miks peaks minul depressioon tekkima? Täiesti arusaamatu. 🙁
Tunnen end samamoodi nagu sina, aga siiski natuke erinevalt 🙂 Arvan, et mul ei ole mõtet siia oma tunnetes kirjutama hakata, sest panin selle osaliselt kirja juba siin: http://slaegas.blogspot.com/2017/01/surm-ootab.html
Kui sa kogu postitust lugeda ei viitsi, siis loe vähemalt selle lõpus olev kommentaar. Mind aitas see tohutult 🙂 Ja kui sind ei inspireeri vms see kommentaar, siis äkki kedagi teist siin kommentaariumis 🙂
Tead, teinekord ei oskagi ise näppu peale panna, milles viga. Võib-olla see pole oluline ka, ma pole ka kindel, kas asi oli just nendes kahes teguris. Soovitan esialgu lihtsalt võtta aeg, kus puhkad, lülitad end välja, aga ära jää sellesse režiimi kinni, vaid siis asu tegutsema, vahepeal kasvõi sunni end välja jalutama minema vms. Minul on aidanud lugemine, mitte siis internetis mingite jaburuste vaid päris raamatute. Tahan proovida ka mediteerimist.
Karta pole siin midagi, depressioon on tegelikult väga levinud ja kuigi minul tuleb ta kohati tagasi, siis olen näinud, et suudan sellega elada ja olen selle võrra iseendast ja oma tugevustest teadlikum. Küllap on sinu elus ka olnud raskeid aegu, mõndadest oled ju blogis kirjeldanud. Mõtlegi, et kui juba igasugusest paksust ja vedelast läbi oled käinud, oled selle võrra kõvasti tugevam.
Võib-olla leiad tuge siit: http://skiso-praanik.blogspot.com.ee/
Blogi nimi on küll Skiso präänik, aga selles on juttu ka vaimsest tervisest ning psüühikahäiretest laiemalt, on label Depressioon ja label Blogid, kus soovitatakse muuhulgas ka depressiooniga võitlejate blogisid.