Appii, millesse ma ennast mässinud olen?

Eile või üleeile potsatas mu e-postkasti huvitav kirjake. Saatjaks Monika Soop. Ma olen seda nime, st instagrami kasutajat @thenewyoubyms üsna tihti näinud, sest päris mitmed, keda ma jälgin, on tema väljakutsetest osa võtnud.

Pean ausalt tunnistama, et ma ei avanud seda kirja kohe, sest, kui ma seda nägin, mõtlesin ma…

Nagu te aru saanud olete, ei ole ma igasuguste füüsiliste väljakutsetega sina peal ja ma parema meelega hoian eemale, sest alustan küll suure hurraaga, aga üks hetk ütlen bye ja läbi ta ongi.

Läbipaistvuse huvides lisan, et selle postitusega siin ei ole tegemist reklaamiga, küll aga ma kirjutasin instagramist sellest rohkem ja seal läks see küll #reklaami alla kuigi vastavat silti ma ei lisanud. Ma saan tasuks retseptiraamatud, psühholoogilise raamatu ja treeningkummid. Kõige suurem tasu võiks olla vist see, et midagi muutub mu peas.

Selle raamatuga, mis sisaldab psühholoogilisel teemal infot, kavatsen ma küll endale mööda kukalt virutada, sest ma tean, et minu puhul ongi just see alustamine ja üks hetk pooleni jätmine kahe kõrva vahel kinni. Ma ei tea, miks see juhtub, aga ma tean, et ma peaks enne mingi psühholoogilise kolaka saama, kui hakkan mingit elumuutvat teed etge võtma.

Ma seletasin ka Monikale, et kas ta ikka tahab minuga koostööd teha, sest ma olen selliste asjade osas ülimõttetu vend ja lödipüks – puhtalt mõtte peale, et ma pean 3x nädalas trenni tegema, tahaka pildi taskusse visata.

Ma olen küll selline kohevam, aga see ei häiri mind. Veel. Tõsi, üks hetk võib hakata häirima ja mis siis saab? Siis on vaja veel rohkem tööd teha, eks.

Väljakutse algab 1.11 ja kestab kuni 26.12 (ma ei tea, kuidas ma enda sünnipäeval joomata olen! Ahhhaa, mulle meenub, et üks päev nädalas võisid vist teha, mis tahtsid. :D).

Ja tegelikult, kui ma Monikale vabandusi ette ladusin, miks ta ei peaks mind oma väljakutsesse kaasama, selgus, et just minusugustele see väljakutse ongi.

Ok, mu vabandused said otsa, andsin lepingule kolm veretilka ja nüüd ootan siin ja mõtlen, et miks ma pean alati kõigele nii ruttu vastama? Nagu…. kas ma ei võiks korralikult asju läbi mõelda jne?

Ma tean, et väga ebatervislik on nii mõelda (ma toon selle välja, et keegi teist ei saaks seda teha), aga kui ma peaks läbi kukkuma, JÄLLE, siis ma vähemalt proovisin, eks. JÄLLE. 😀

Minu puhul on reaalselt tegemist sellise inimesega, kelle juurde peab kohale minema, tal kratist kinni võtma ja jalaga tagumikku virutama. Üks hetk. Kohe alguses selleks vajadust ei ole. Ma andsin Monikale oma aadressi ka juba. 😀

Isegi imestan, et ma veel koolis käin ja pole juba käega löönud.

Monika lubas, et väljakutse on lahe, ta on igati toeks, nädala toidukraami eest ei jäta sa sadu eurosid poodi ehk igati taskukohalik on kogu see pull.

Mina aga mõtlesin siin, et okei, teen ära. Aga, ehk motiveeriks see mind lõpuni välja, kui ma peaks nt videopäevikut? Iga päev filmin üles oma ausad mõtted, ilustatud mõtted, emotsioonid, isud, söömised, läbikukkumised, rõõmud, mina-üritamas-trenni-teha ja väikese pihitooli ka (kus ma ilmselt terve need 6 nädalat kahetsen) – selline aus värk ja iga nädal jagaks teiega kogu nädala videokraami. Mis te arvate?

Ja, kui see väljakutse suudab mu peas logisevad kruvikesed kinni keerata, siis ma söön… ei-ei… ma ronin jääauku! Davaika?

Väljakutse kohta saate infot siit: https://www.thenewyou.ee/challenge

Ja Monika andis mulle lahkesti ka sooduskoodi, millega ma võiks ka teid sellesse mässida. Seega jane10 annab peagi algavale “Naiselik jõud” väljakutsele soodukat!