Ma arvan, et meil kõigil on elus olnud takistusi ja raskusi, ka siis, kui tegelikult tundub kõik korras olevat. Ka siis, kui oled õnnelikus suhtes. Ka siis, kui pealtnäha on kõik jumala okei.
Minul on hetkel väga raske periood ja kuigi ühest küljest tunnen ma, et tahaks kõigest eemal olla, ka lastest, tahaks puhkust, tahaks oma mõtteid tuulutada, siis just lapsed on need, kes pakuvad mulle asendamatut tuge.
Esiteks hoiavad nad mind pidevalt tegevuses, et ma ei peaks mõtlema kurbi mõtteid või õnnetu olema ja teiseks, nad lihtsalt oma olemusega on hästi muhedad ja tekitavad tunde, et kõik hea ei ole maailmast kadunud ning tunneli lõpus on väga ere valgus, mis minuni aina kiiremini jõuab.
Need väikesed sellid ei tee justkui midagi, aga ilma nendeta ma murduks. Ausalt. Ma poleks iial arvanud, et lapsed ja lapsevanemaks olemine annavad nii palju jõudu ja tugevust. Tugevust, et seista sirge seljaga ja kõigest üle olla. Seda jõudu, et mitte minna märgade silmadega magama ja tõusta hommikul nutetud näoga.
Hetkel on minu ainus eesmärk elada nende jaoks. Kui asjad ja ka teised inimesed on tihtipeale asendatavad, siis lapsed kindlasti mitte. Need väikesed mugulad on ja jäävad alati mind tugevana hoidma.
Ma armastan olla ema, pole midagi siin maailmas, mis muudaks mind rohkem paremaks kui see.
kas mees jättis teise naise pärast maha? või sai lihtsalt armastus otsa?
Kui Jane pole sellest siiani juttu teinud siis ilmselgelt pole vaja käia siin torkimas seda asja ju. Aga no tüüpiline eestlane, kõik on kohe ilgelt huvitav ju kui kellegil pole kõik nii hästi kui võiks olla. ?
Sulle Jane aga pikk pai! Oled imeline ja su lapsed on sulle alati toeks 🙂
Mis see teadmine sulle annaks, kulla kats? Ma arvan, et sellises raskes olukorras on see sinu poolt väga kohatu kommentaar.
Saan aru, et mõnel inimesel on see uudishimu õige suur, aga ehk ei tasuks ikkagi nii ebaviisakas olla.
Nõustun täielikult!
Mul on yks laps, aga kôige suurim tugi.
Ma ei ole küll süvenenud ega tea, miks sul raske periood on hetkel, aga ka mina tean, et laps ja lapsevanemaks olemine on suurim ja parim tugi. Kui ma paar aastat tagasi olin tõelises depressioonis ja mõlgutasin ka väga musti mõtteid, siis vaid see mõte, et olen lapse vanem andis mulle jõudu edasi minna ning end käsile võtta.
Ma tean, et lause “ole tugev ja kõik leiab lõpuks lahenduse” kõlab sellistel rasketel hetkedel täiesti mõttetu kaagutamisena, aga ütlen seda siiski. No ei ole lohutamine minu tugevaim külg.
Mul on küll üks laps, aga tänu temale väljusin õnnetust suhtest. Just sellepärast, et tema ei peaks kannatama. Muidu ma poleks seda suutnud. Oleksin ilmselt päevast päeva patja nutnud.
Teate mis? Mul on natuke kahju kõikidest neist naistest, kes teevad täpselt samu vigu mida nende esiemad. Ikka ja jälle komistavad naised täpselt samade rehade otsa, miks? Sünnitatakse liiga vara lapsi, mehed jätavad maha ja nii see kordub ikka edasi ja edasi. Nendest naistest pole kahju, kes arvavad et on seksijumalannad ja pärast lapse saamist tulevad maa peale tagasi, las mehed jätavad maha selliseid rumalaid naisi. Aga kõik teised naised? Mehi on väga kerge läbi näha ja häid mehi on väga palju, miks valite just sellised kes teid maha jätavad? Ja nii see kordub kuni inimkonna väljasuremiseni.
Mind ei ole keegi maha jätnud, vastupidi – mina olin see, kes otsustas suhte lõpetada. Ju olen mina see reha siis. 😀
Mind pole ka keegi maha jätnud.. Mina olin see kes suhtele lõpu tegi ?