Pilt: Fotoraat
Mina sain alles oma luugid lahti tehtud, aga juba tublimad ja usinamad blogijad on suutnud oma muljed ja emotsioonid eilsest üritusest kirja panna. Kiitus teile!
Mina hakkasin EBA pärast pablama juba päev enne seda ehk reedel ma mõtlesin, et peaks end Kristiine keskusesse vedama ja ehk leiab midagi selga selle ürituse jaoks. Kuigi mul kodus oli valmis vaadatud, mida enamvähem kanda, siis peas tiksus mõte, et tahaks midagi muud. Ning ma olen hetkel ja olin eile väga rahul, et me Kristiinesse otsustasime minna kuna härrale kasseerisin vägagi ilusa jaki ainult 20eurtsi eest, H&M-st.
Laupäev saabus, mina aina närvilisem. Päevaplaaniks kujunes mittenormaalsel ajal ärkamine (kell 12, meik juba 16 ajal), tubade koristamine, poeskäik, enda pesemine, riiete valimine ja nende kohendamine. Seejärel suundusin linna, sest meikari aeg oli kell 16. Mina jõudsin sinna muidugi varem, et kindlasti mitte hiljaks jääda. Ma kirjutan eraldi, kus ja kelle juures ma nii fäänsi meigi endale teha lasin. Nägu korda tehtud, suundusin tagasi koju. Tagasiteel tabas mind kohutavalt piinav hambavalu ja ma tõesti mõtlesin, et kas ma nüüd ei saagi õhtul üritusele minna? See hambavalu oli nii meeletu, et ma tõesti tahtsin bussis nutma hakata, aga kuna viimane asi, mida ma tahtsin ära rikkuda, oli minu meik, siis ma pidin end vägisi tagasi hoidma. Ma ei tea, mis tunne on saada haamriga vastu lõualuud, aga kuna ma võin ette kujutada, kui valus see olla võib, siis umbes midagi taolist ta oli.
Jõudsin koju, kugistasin tablakaid, et see valu natukenegi alla läheks ja ma suudaksin selle ürituse kuidagi vastu pidada, sest selle alguseni oli jäänud vaid mõned tunnid. Valu vaibus, kuid mina rohkem ma sellele mõtlesin, otsustas ta tagasi tulla. Linnas läksin apteegist läbi ja palusin karbi kõige tugevamaid valuvaigisteid üldse, mis neil on. Võtsin ära ja natukese aja pärast oli juba parem olla.
Mul on nagu megahea tunne, et ma sellest hambavalust olin täiesti prii kogu selle ürituse aja. Ausalt. Ma nii kartsin, et ta tuleb tagasi ja kõik ongi rikutud, aga ei.
Me jõudsime Wabadusse enne kella 20. Kohapeal selgus, et külalised lastakse sisse täpselt kell 20. Nii me seal ootasime, härra võttis ühe õlle, mina ühe Latte ning istusime maha. Mida rohkem kell 20 poole tiksus, seda enam ma mõtlesin, et võiks üle kaeda, mis seal toimub. Enne seda oli mul suur au näha Marianni, sest ma polnud kunagi teda näinud. Härra hiljem kodus küsis, et kuidas oli siis auväärse Mallukaga kohtuda. Teate, ma olin ise ka vägagi üllatunud, sest tavaliselt uusi inimesi kohates mu süda tahab rinnust välja hüpata, higi mind üle ujutada ja üldse tekib selline akward moment, sest pole millestki rääkida, aga kõik oli vastupidi. Mind valdas tunne, nagu ma oleksin temaga varem kohtunud ja teaksin teda väga kaua.
Jõudis kätte aeg, mil sai üles minna. Trepi peal alustati ühte mängu ning esimeseks kutsuti kõige julgem blogija. Eks ma tõstsin jala ja sammusin trepile. Julgust on mul küll. Trepil kontrolliti, kas mu blogi on nimekirjas ning sain kingikotikese, mille sisust teen ma eraldi kas tava- või videopostituse. Ma pole veel otsustanud, aga neist kumbagi ma kindlasti teen.
Wabaduse teine korrus oli väga ilusti kaunstatud. Kuidagi hubane ja mugav oli. Laudadel olid joogid ja snäkid. Ma alguses võtsin kolmese laua, kuid otsustasin, et suurem laud rohkemate istekohtadega oleks palju parem. Ja ma ei kahetse oma valikut, sest meie lauda istusid tuvila tšikid, keda ma reaalelus polnud näinud, aga endast ja südamest nii palju jaganud nendega ning mul oli suur heameel seda teha, sest kokkusaamistele ma pole siiani jõudnud ja ei tea, kas tulevikus jõuangi.
Istusime ja olime. Kuulasime muusikat, nautisime jooki ja snäkke. Peaaegu kaks tundi sai niisama chillitud, enne kui auhindu hakati välja jagama. Härraga käisime veel photoboothis pilte tegemas, et mingi teistsugune mälestus sellest õhtust oleks kui ainult selfied.
Auhinnad läksid kõik väga õigetesse kohtadesse, minu meelest. Nii nagu mõnda teist blogijat, häiris ka mind natuke see, et Grete Klein üldse osales. Ei, mitte kadedusest, sest mul ei ole videoblogi, aga tõsi- tema blogi taga on hulk professionaale, temal tasub ainult kohale tulla, sest kõik muu tehakse tema eest ära, aga kõik teised on kogu blogimise, igasuguste videote monteerimise ja sada muud asja, mis blogi juurde käivad, täiesti ise teinud. Muidugi mitmed kasutavad kõrvalist abi, kuid ma usun, et iga blogija panustab oma blogisse kõige rohkem aega ja proovib kõrvalist abi minimaalselt kasutada. Kuid mul oli siiski Laura ehk Grete üle hea meel. Ühest küljest on huvitav, et sarja tegelane niiviisi ellu tuuakse.
Seal oli väga mitmeid blogijaid, kellega ma oleks väga tahtnud pilti teha, aga kuna inimesi oli megapalju ja see koht ilmselt meie kõigi jaoks natuke väike, siis ma ei hakanud väga seal trügima. Ma kuulsin, et eelmine aasta oli koht liiga suur olnud, seega on vägagi mõistetav, et sellel aastal võeti väiksem koht.
Aga Mallukal napsasin käevarrest kinni ja sain siiski pildile. 🙂
Peale auhindade jagamist ja pildistamist oli meil härraga plaan minna Suveterrassile, kus pidi toimuma BEYOND BEYOND väike live esinemine. Eelnevalt selgus, et vihma tõttu jääb bänd tulemata, aga pidu siiski toimub- dj ja muud värgid. Ülejäänud “peost” kirjutan ma mõnes järgmises postituses.
Kokkuvõttes ma absoluutselt ei kahetse, et sellel üritusel käisin. Jah, minu hammas üritas mind tappa. Jah, alguses oli megaakward. Jah, me lahkusime suht varakult. Aga juba see, et ma teisi blogijaid nägin, sain paar sõna vahetada, see andis väga palju motivatsiooni juurde edasi blogida, kuhugi pürgida ja järgmisel aastal ehk ka midagi võita. Minu blogi sellel aastal ühtegi auhinda ei saanud, aga siiski ma täna uuesti kõiki neid, kes seda kohta siin loevad, külastavad ja muidugi neid, kes hääletasid minu poolt! Suur aitäh 🙂
Minuarust see Grete-Laura blogi on üldse nii absurdne asi.Nagu mingi identiteedi-kriis.Väljamõeldud tegelane,seriaalist peab blogi.Vahel on rollis Lauranana siis jälle rohkem ikka Grete.Nagu what?Ja milleks?Ja siis ports auhindu mingile nalja-blogile,kus promotakse teatud firma tooteid taevani ja tagasi.Bullshit.
Aga sina nägid väga imeline välja.Ja oled selle aastaga kõvasti oma blogi edasi arendanud.Küll varsti ka sina auhinnatud saad.Tuult tiibadesse ja blogi kindlasti edasi! 🙂
Eks kõigile jäägu nende arvamus. Minu arust oli see teiste videoblogijate suhtes natuke ebaaus, aga eks see käib elu juurde 🙂
Nii armsad sõnad! Suur aitäh 🙂 Ma kindlasti panustan selle koha arengusse sellel aastal palju-palju rohkem 🙂
Sa oled väga tubli Jane 🙂
Ja tõesti väga vau näed välja 😉
Nôus! Teised olid reaalsed blogijad ja siis Laura blogi… Kahju, môni teine oleks rohkem vààrt olnud!
kes see kõige(minu poolt vaadates)parempoolsem blogija on?
aga jah,pean nõustuma,et näed erakordselt kena välja 🙂
Aitäh, armas Helen 🙂
Valge mantliga? Karina 🙂
okei 🙂 siis ma arvasin ikka õieti 🙂 aga oskad sa ta blogi aadressi öelda?