Ebaõnnest ja motivatsioonist

Kui on olemas üks inimene, keda no mitte keegi ega mitte miski siin ilmas ei motiveeri, siis olen see raudselt mina.

Ma jälgin küll näiteks instagramis päris mitmeid fitnessitšikke, aga nende pilte vaadates võin ma rahuliku tundega õgida samal ajal näost sisse igasugust rämpsu ja ma isegi ei tunneks ennast kuidagi halvasti.

Ma võin vaadata igasuguseid pilte ja videosid sealjuures mõtlemata, et tahaks ka sellist keha, tahaks ka selline olla.

Mind lihtsalt ongi jumala raske motiveerida, aga alguses just seda ju vaja ongi. Seda tõuget, et iseendaga tegelema hakata. Üldiselt olen ma arvamusel, et kui pole piisavalt motti endaga tegeleda, ju siis olen rahul. Seda ütleb mõistus, aga peegelpilt räägib hoopis midagi muud.

Viimased kuud on üldse selline “üks jama teise otsa” periood, kus ma olen motivatsioonist tühjaks imetud ja tunnen, et mul ei vea milleskis. Et ebaõnn leidis mu üles ja ripub mu küljes nagu puuk, kes üritab naha alla pugeda. Vaata, et hakkan lausa uskuma seda katkise peegli asja – noh, et kui peegel katki läheb, on seitse aastat ebaõnne, kuigi meil läks kehvasti juba enne seda peeglit. Enam ei teagi, mida uskuda. 😀

Auto viskas vedru välja, läpakas läks parimatele jahimaadele, teleri toitejuhe on katki, pesugeel sai otsa, telefon kukkus maha, mille tagajärel tekkis mõra tagaklaasile ja täpselt kaamera juurde, seega pildid jäävad deffektiga.. Näiteks see postituse pilt, kus Raimondil paistab pepust päike välja.

Ehk siis üks jama teise otsa… Ja katsu sa sellise kaose keskel motivatsiooni leida, eksole. Kuigi tõsi, kui ma end detsembri keskel nöörist käima tõmbasin ja minu pingutustel ka positiivsed tulemused oli, motiveeris mind mu lugejate tagasiside. See, kuidas kõik kiitsid ja tagant utsitasid. Tulemused ise tegid kurja töö – lasin end lõdvaks, kui nägin, et kaal oli korralikult langenud. Sellepärast mul kodus kaalu polegi. See on saatanast.

Aga hei, ma vähemalt elan, eksole. Ju siis ei olegi kõik nii lootusetu veel. 😀