Kuna lapsed magavad õndsat und, on mul aega raamatut lugeda, netis surfata, kooliasjadega tegeleda.. ja niisama lebotada. Juhtusin just lugema artiklit (LINK) laiskadest Eesti meestest, kes ei viitsi kohe üldse end liigutada ja kedagi aidata. Eriti vankritega naisi, memmekesi ja üldse, keda oleks võimalik aidata.
Esimese asjana kargab pähe mõte, millises piirkonnas on ainult Eesti mehed? Meil on selleks eraldi linn, küla, alev? Halloo, meie ümber on ka teisi inimesi, kui ainult Eesti mehed. Ja mis üldistamine see jälle on, ah?
Mind kohe ajab marru, kui ühe või teise inimese pärast üldistatakse kõiki. Täpselt nagu, kui üks ema laseb linna peal ringi ja oma lapsest ei hooli, siis on kõik teised noored emad täpselt samasugused.
Ma arvan, et kui sa liigud ringi üksinda vankriga ja mitte keegi sind raskes olukorras ei aita, on kõik need inimesed (kes on su ligidal, ainult jõllitavad ja midagi ei tee) häbematud. Absoluutselt kõik- nii naised, kui ka mehed. Jah, ma saan aru, et vanemad inimesed ei jaksa ehk aidata, täiesti arusaadav. Aga ega ainult Eesti mees pea kõike tegema.
Mul on õnneks vedanud. Kahes mõttes. Minu enda mees aitab teisi- vankrit tõsta, teeb ust lahti, hoiab ust lahti, ütleb kellaaega, kui keegi soovib teada. Absoluutselt kõike. Sama teen ka mina.
Teises mõttes on mul vedanud, sest tänaseni on mind igalpool aidatud vankriga või muus raskes olukorras. Jah, on tulnud väga harva olukordi, kus tõesti inimesed aitamise asemel lihtsalt vaatavad või sügavad kukalt, aga mina olen kord selline inimene, et ma mõtlen kõik peas valmis nii, et mul ei tekiks raskusi.
Näiteks, kui ma kunagi käisin rongiga maal, pidin ma minema kõigepealt lastega bussiga kesklinna ja sealt trammile. Trammilt maha ja balti jaama. Mul oli selleks kõik läbi mõeldud, et ma ei peaks raskustesse jääma või lootma, et keegi mind vahepeal abistaks. Bussideks valisin madala põhjaga, et saaksin vankriga kenasti sisse ning kesklinnas kui parajasti madalat trammi ei tulnud, jalutasin lastega balti jaama.
On olnud olukordi, kus ma ei arvesta sellega, kas on vaja vankrit tõsta või on kuskilt uksest raske sisse saada vankriga. Ja mind on aidatud. Kujutate ette jah, need samad Eesti mehed ja naised. Isegi vanemad tädid ja onud. Isegi venelased. Seega, on mul jagada ainult häid kogemusi selles osas, kuidas inimesed aitavad. V.a üks kord, kui rasedana bussis kokku kukkusin ja mind vaadati nagu narkarit ning keegi ei aidanud püsti. Mees pidi koos vankri ja uimase minuga bussist välja ukerdama.
Minu jutu point on see, et paari inimese käitumise pärast ei tasuks kõiki üldistada. Ja nii avalikult. Ma saan aru, et inimestel on erinevad kogemused. Kellel head, kellel halvad.
Edasi lugesin ma Anna Elisabethi postitust (LINK) ja mul tõusid ihukarvad püsti. Nii jube olukord. Samas olen ma mõelnud kogu see aeg, kui olen Tallinnas elanud, et kui midagi sarnast peaks juhtuma, siis kas ümbritsevad inimesed tuleksid mulle appi?! Seda ei tea iial, enne kui sa seda ise ei koge.
See lugu Anna Elisabethi omas jah päris hirmus. Ka minul olnud näiteks pubis niimoodi, et üks purjus mees hakkas järjekorras “juttu tegema” ja kui ma ignoreerisin, sain igasugu jama kaela. Mitte keegi ei aidanud ja isegi teenindajad ei kutsunud teda korrale.
Aga teisest küljest.. Mul pole küll endal lapsi, aga hoian sageli sugulaste omi ja olen alati lastega linnas liikudes tundud end nö VIPina – aidatakse isegi siis kui ma seda abi ei eeldaks, nt käruga väikesest kohast üle minnes, tullakse tee pealt eest jne. Nii et tõepoolest – kogemused ongi erinevad.
Aga tõsi ta on, et kui see nö kiusaja nt bussis on vaimselt ebastabiilse olekuga või purjus, siis kõik pööravad pilgu ära. Tavaolukorras aidatakse rohkem
Ilmselt oleneb piirkonnast ka ja kui on juba selline piirkond, kus on natukene ülbemad inimesed, võibki üldmulje selliseks kujuneda.
Vanakestega olen ka vestelnud ja paljud öelnud, et neid alati nt kukkudes aidatud vms
Nii et päris üldistusi ei tasu teha, kuigi kogemuslik pagas võib tekitada sellist vihapurset!