Inimesed on mölakad. Päris tõsiselt, ma räägin. Ma vist ei julgegi kellegi abipalvet enam mitttteeee kunagi avaldada, sest olgem ausad, meil kõigil on minevikus olnud vähemalt üks inimene, kellega pole suhted just kõige helgemad ja kes terve ülejäänud elu arvab, et sa oled tropp ja ei vääri üldse elamist.
Mind ajavad eelkõige närvi inimesed, kellele meeldib ühe osapoole põhjal mingi arvamus või otsus kujundada. Issand, kui mitu inimest olen ma oma elust jalaga välja virutanud, sest minu asemel on nad otsustanud kuulata kedagi teist, st midagi on juhtunud, aga nad reaalselt kuulavadki ainult teist osapoolt ja teevad omad järeldused, savi, mida see Jane räägib.
Näiteks võin tuua kohe ühe juhtumi ühe kunagise sõbrannaga, kes arvas, et tõde räägivad kõik ümberringi olevad inimesed ja kui ma teda maa peale kutsusin, et hallooo… kas sa mind ka kavatsed ära kuulata? Ta ütles, et ei, mispärast, ta juba küla pealt on kuulnud, mis värk on. Ma ei viitsinud isegi enam midagi öelda. Selliste inimestega pole mõtet vaielda. Neil on nagu mingi osa ajust puudu.
Alati on olnud ja eks see jääbki nii olema, et inimestel on raske laiemat pilti vaadata ning näha ühe inimese jutust kaugemale. Õudselt raske on kuulata ära mõlemad osapooled ja teha siis omad järeldused, nii raske.
Ma olen endale võtnud üldse hoiaku, et inimestele väärtusesilte külge ei jaga, oli mis ta oli, tegi, mis ta tegi, see on minevik ja mul suva. Inimesed muutuvad, ajad muutuvad. Jah, mõni jääbki mölakaks, aga mõni päriselt ka muutub ja kui inimene vajab abi, üritan ma teda aidata. Muidugi teen ma ka enne eeltööd, st igat inimest päris ei aita, kes oli ja on endiselt tropp, aga kedagi mineviku põhjal abita ka ei jäta.
Ma arvan, et kui peaksin sattuma hätta ja mingi avaliku abipalve tegema, leidub vähemalt üks inimene, kes arvab, et ma ei vääri seda. Esiteks juba sellepärast, et ma olen ju blogija ja blogijad teatavasti suplevad rahavannides, aga teiseks ka sellepärast, et mul ei ole õnnestunud kasvada nii, et ühtegi suuremat viga ei oleks teinud. Paraku olen.
Laias laastus ei vääri me keegi tegelikult ligimese abi. Mõelge tagasi oma minevikule. Olete te teinud midagi, mida nüüd kahetsete ja võtaks hea meelega tagasi? Jah? No siis unustage heaga ära, kes te praegu olete, sest minevik ripub teil küljes endiselt, nagu firmasilt iga riideeseme küljes, mida kannad ja keegi ei usu seda möla muutumise kohta. Unustage ära, et te mingit abi või kaastunnet vajate, sest noh, mäletad küll, mida 256 aastat tagasi tegid. Selline tropp oled sa nüüd ka, vahet pole, palju sa muutunud oled.
Neil muidugi veab, kelle vead ei hõlma teisi inimesi. Neil on isegi õrn võimalus abi kunagi välja võidelda. Aga muidugi, sellisel juhul võib südametunnistus vedru välja visata. Elada terve elu sellise taagaga ja mõelda, mida kõike sa kunagi tegid ja nüüd sind aidatakse. Ma ei suudaks. Parem ära satu kunagi hätta, sest võid kindel olla, et keegi tirib su musta pesu avalikkuse ette ja hakkab seda kiviajast üles leotama ja läbi pesema. Ja seal ei pruugi ainult sinu must pesu olla. Savi. Kelle musta pesu enne nähakse, selle oma pesema hakatakse. 😀
Ja oh, ärme unusta seda, kuidas Jane relvaähvardusel kõiki annetama sunnib, sest ega me elame ajastul, kus inimeste ajusid ei kontrolli enam nemad ise ja otsuseid teevad nad ainult teiste inimeste mõjutustel. Mhm. Ma ei olegi nii armas ja ilus, kui tundub, vist. Mul pole isegi relvaluba. Ups.
Ja üldse, asi see ole ära elada nüüd nii, et kunagi abi ei peaks vajama. Elada ei oska vä?
Mis teha kui laup on madalam kui muru 🙂 Tore ju kui sellistel inimestel on arvamus, et nendega midagi ootamatut ei juhtu ja elu on üks kindluse loss. Häbi peaks olema sõna võtta ja empaatia on ilmselt täiesti puudulik, mis seal ikka loodame, et heatahtlikud on siiski enamuses! 😉