Ma lubasin, et kui olen mõnda aega Paides elanud, siis kirjutan ka postituse, et kuidas on ja kas olen rahul, võrreldes pealinnaga.
Peab tunnistama, et me pesitsesime terve märtsi kuu pealinnas ämma juures. Nii palju asjatoimetusi oli, et rahalises mõttes polnud pointi edasi-tagasi kodu ja linna vahet sõita. Eks ma tunnistan, et tundsin end Tallinnas palju paremini. Kindlasti oma rolli mängis asjaolu, et olime pealinnas elanud ju üle kolme aasta ning kuidagi raske oli uue elupaigaga kohaneda. Veel raskemaks muutis kohanemise see, et meil polnud riidekappi ega külmikut.
Reaalselt me elasimegi siin nagu pagulased prügikottide otsas ja see ajas mind nii närvi. Külmikuks oli rõdu, riidekapiks Raimondi voodi, mille tõttu ta magas päris pikalt meie juures, mis omakorda oli jõhkralt ebamugav, sest hommikuks magas kumbki meist (mina või mees) jalguotsis, teine vastu seina surutud ja Raimond siis laiutas nagu üks meritäht keset voodit, jalad-käed justkui pikaks venitatud.
Pealinnas oli tõesti asjatoimetusi väga palju ja eks need olid ka alateadvuses välja toodud põhjused, miks mitte Paidesse tagasi tulla.
Ma olen korraarmastaja! Vahel võin olla laisk ja elada ka seapesas, aga ainult siis, kui mul megahalb olla on, aga üldjuhul lähen ma endast täiega välja, kui miski on paigast ära. #Monk
Seega võite arvata, mitu korda ma üle keesin, kui minu, laste ja mehe riided olidki ühes hunnikus, kortsus ja väga raske oli midagi leida. Ei tulnud kõne allagi, et laotaks nüüd riided terve korteri peale laiali, sest ilmselt oleks kõik loomakarvu täis olnud, mida on omakorda veel raskem välja saada.
Kõik tundus ikka jube hall olevat. Ma vahepeal mõtlesin, et ok, mulle aitab, läheme tagasi pealinna. Jah, kapide ja külmiku pärast. #rasedusjahormoonid Aga ühel päeval tuli nagu päike meie õuele ning sattusime otsa kuulutusele, kus antakse ära kummutit ja esikukapikomplekti. Miks mitte? Käisime järgi, tulime koju ja panime kokku. Lapsed said enda riietele lõpuks koha. Tundus, et asjad lähevad paremuse poole. Külmiku saime ka. Enam ei pidanud toitu hoidma rõdul.
Mingi aeg hiljem saime enda ja mehe riiete jaoks suure riidekapi. Tasuta! Ma olen selline koi, et võin odava hinnaga osta, aga poest küll mitte. Enne närvitsen ja elan nagu pagulane, aga raha ei raatsi poele anda. 😀
Nüüd on korter kuidagi kohe palju rohkem kodu moodi. Täna ostsime mõnusa pikakarvalise vaiba, kus on hea lebotada ja telerit vaadata, kui juhtub olema päev, mil olen otsustanud diivanit pesta (nagu näiteks täna :D).
Kõik läheb paremuse poole. Koorem muutub aina väiksemaks. Sain end siin töötuna edasi arvele võtta, lapsed lasteaiajärjekorda pandud ning lähipäevil loodan korda ajada asjad seoses sissekirjutusega. Kohe palju kergem on olla. Inimesed on sõbralikud, ümbruskond on vaikne ja rahulik, kõik tähtsad asutused ja poed on jalutuskäigu kaugusel. Eks me oleme siin vähe elanud ka ja kindlasti neid miinuseid veel tuleb, aga esmamulje on normaalne. Ilmad lähevad aina ilusamaks, mis annab rohkem energiat, et ümbrust uudistada. Lapsed on ka rahul… harjumine kindlasti võtab aega, aga kokkuvõttes olen rahul, et selle sammu astusin.
Ühest küljest on kuidagi värskendav ja hea olla eemal tuttavatest, samas tunnen puudust sellest, et kellegagi koos väljas jalutamas käia või niisama lobiseda. 🙂
Mulle meeldis ka seal elada 3 aastat just rahulikuse pärast ja Kõik oli lähedal. Kuid jah minu jaoks oli + see et mul sõbrad olid ka seal. Peale selle ilus koht ka. Nüüd elan aga veel pisemas kohas ja siin meeldib ka just see, et on rahulik ? loodan et leiad seal ka endale toredaid tutavaid kellega käia kohvikutes. Maksimarketi kohvikus jube hea latte. ?
Mulle meeldis ka seal elada 3 aastat just rahulikuse pärast ja Kõik oli lähedal. Kuid jah minu jaoks oli + see et mul sõbrad olid ka seal. Peale selle ilus koht ka. Nüüd elan aga veel pisemas kohas ja siin meeldib ka just see, et on rahulik ? loodan et leiad seal ka endale toredaid tutavaid kellega käia kohvikutes. Maksimarketi kohvikus jube hea latte. ? Kapsapirukas, makrasalat, böfstrogonov, kiluvõileib, silmud tarrendis, šokolaadikook jäätisega.