Oeh.. Kui ma nüüd oma postitusi vaatan, siis kipun ma päris mitmes kirjutamist alustades ohkama. Eks see eluke ongi vahel raske.
Eile küll võtsin vastu otsuse, et lähen täna tööle, kuid hommikul ärgates üles mõtlesin kohe ümber. Mul silm oli täiesti kinni. Mõtlesin, et kuidas ma suudan teha tööd? Enesetunne on hea ja kindlasti saaksin ma füüsilise tööga hakkama, aga kuidas vaatavad mind kliendid? Ausalt öeldes, ma pole inimene, kes sellise asja pärast põeks, aga täna hommikul ma seda tegin.
Ma muretsesin klientide pärast, kes tulevad poodi ja näevad, et kinnipaistetanud silmaga töötaja paneb toiduaineid välja. Minu meelest on see väga.. ebamugav vaatepilt. Ja minul oleks väga ebamugav olnud.
Tööleminemise asemel otsustasin emosse pöörduda. Ja hea, et ma seda tegin. Ma olin siiani arvanud, et tegu on odraivaga, sest mul on iga aasta vähemalt korra see olnud ja nii sellest ajast saadik, kui ma ennast mäletan. Viimati, kui ma arstil käisin, diagnoositigi odraiva. Sellel korral, käies emos, sain kinnituse- tegu on ägeda silmapõletikuga, mis on vägagi nakkav. Jumal tänatud, et ma tööle ei läinud! Tuleb aga välja, et tegu on kroonilise silmapõletikuga. Pole midagi teha. Tuleb ära kannatada iga aasta korra. 🙂
Täna hommikul ärgates oli Hendrikul kõrge palavik. Apteegist sain palaviku alandavat siirupit, saime palaviku alla ja käisime temagagi arsti juures ära. Selgus, et Hendrikul on kõrvapõletik. Oh jeerum. Jälle. Peale adenoidioppi on see kõrvapõletik meie pidev külaline.
Kui ma nüüd oma nädalat kokku võtan, siis võib öelda, et päris kohutav on teine olnud. Esmaspäev- kõrge palavikuga tööl olemine, mulle tagurdati autoga otsa. Teisipäev- mulle sõideti poes ostukäruga kandadesse nii tugevalt, et ma oleks invaliidiks jäänud. Kolmapäev- jubedalt paistes kurk. Neljapäev- silm rullis. Reede- Raimond otsustas mind öösel täis sittuda, silm veel rohkem rullis, Hendrikul kõrge palavik.
Ahjaa, täna oli emos üks humoorikas olukord ka. Registratuuri tuli üks vanem tädike, kes rääkis oma mure ära ja siis küsiti temalt kellegi lähedase inimese kontakte (kõigilt küsitakse) ja tädike oli nii naljaka olemisega ning küsis “mille jaoks, ah et kui maha peaksin kärvama vä?” Ise itsitas ka sealjuures. Ma igaksjuhuks ütlen ära, et ma tean küll, miks neid kontakte küsitakse- kui sinuga midagi juhtub, võetakse temaga ühendust. Loogish.
Silmaarst kirjutas mulle antibiootilise toimega silmatilgad, panin ühe tilga kodus juba ära ja tunnen end pisut paremini. Hendrik sai ka antibiootikumid peale, seega me oleme nüüd ühed haiged vennad siin koos. 😀
Paranemist teile ?
Aitäh 🙂
Raimond ikka enda voodis ei maga!?
Ja sis ma ei imesta, kui lahkuminekust vahepeal räägid.. võimalik, võimalik
Ise olid õnnelik, et nüüd suurem korter, et eraldi toad.
Muidugi, kui laps vahepeal ema-isa juures tahab magada, tasub lahku minna.. mis elu see on? Eksole 😀