***

Emotsen veits

Ma olin kunagu täiega seltskonnahing ja peoloom. Seda viimast mitte selles mõttes, et nüüd hullult alkoholi koguaeg naha vahele keerasin. Seda juhtus ka ikka jah, aga ilma selleta oli ka väga lõbus.

Kipume ikka mõtlema, et lapsed muudavad meid. Kui enne olin seltskonnahing ja peoloom, siis ilmselt esimese lapse sünniga see muutus, eks? Minu puhul mitte. Laps muutis mind küll kodusemaks, aga mitte üksikuks. Kuigi ma olen kunagi mõelnud küll, et peale lapse sündi kadusid sõbrad ja kadus elu justkui.

Jäin üksinda. Muutusin erakuks. Vältisin kõiki ja kõike. Aga mitte sellepärast, et sain lapse vaid mul tekkisid ärevushäired. Olen nendest põgusalt ka siin blogis rääkinud. Mul tekkisid peale lapse sündi kohutavad ärevushäired, mis naelutasid mind koduseinte vahele ligi kolmeks aastaks. Kõige kaugem koht, kuhu ma julgesin minna, oli kortermaja esine. Ma reaalselt ei käinud kuskil. Ei poes, ei beebiga arstil, ei postkastist posti toomas… seda kõike tegi Geit.

Ma eemaldusin kõigest ja kõigist. Minust sai erak. Minust sai üksik inimene. Nende aastate jooksul matsin maha selle Jane, kes oli alati lõbus, alati seltskonnahing, alati peomeeleolus, alati särav, alati rõõmus, alati olemas.

Olen üritanud teda korduvalt üles kaevata, aga tulutult.

Kui vahel mulle keegi kirjutab ja alustab oma kirja sõnadega “ilmselt sul postkast kirju täis…”, muutun ma alati kurvaks. Mitte väga hullusti, aga natukene ikka. Sest see pole nii – mu postkastides viliseb tuul. Vahel, kui tuleb see bling, et keegi on kirjutanud, lähevad silmad sära täis… Ma justkui sisimas ootaks, et keegi kirjutaks ja küsiks, kuidas mul läheb, kutsuks külla või lobiseks niisama, aga tegelikult on see järjekordne kiri, kus keegi minult midagi vajab.

Ma olen sotsiaalmeedias numbrite järgi populaarne, aga päris elus.. ümmargune null.

Vahel mulle meeldib olla erak, olla üksik ja omaette. Teinekord teeb see mind kurvaks ja ma ei oska seda kuidagi muuta. Oma peas mõtlen tihti, et läheks sinna ja sinna, kutsuks tema siia või sinna, aga… miski nagu hoiab tagasi.

Tunnen end tihti just nädalavahetuseti erakuna, mil vaatan, kuidas teised minu ealised väljas lõbutsevad sõpradega või kellegi pool ägedaid istumisi korraldavad.

Ja siis seal olen mina, vaatamas messengeris, keda võiks kutsuda külla, et snäkitada, pokaali limpsida ja maailmaasjadest rääkida, aga kõigil on juba omad plaanid ja nii olengi ma reede õhtul üksinda. Oma lastega. Ja abikaasaga. Mis pole ka sugugi halb variant, aga vahel tahaks aega veeta kellegagi, kes ei ole su laps või abikaasa.

Inimestel ongi oma elu. Ega ma seda ette ei heida. Mul ju on ka. Aga teinekord tahaks sellest elust korraks välja astuda ja olla lihtsalt Jane, kes saab vabalt rääkida, vabalt olla ja lihtsalt suhelda sõbrannaga maast ja ilmast, naerda jaburate asjade üle, kuulata vana muusikat, laulda, tantsida ja unustada, et olen see veider ärevik, kes üldises pildis kuskil ei käi ja enamasti kellegagi ka ei suhtle.

Sellised mõtted siin. Kõik on korras. Ärge muretsema hakake. Lihtsalt… Jane olemas emotsionaalne. 😀 Vahel harva.

3 thoughts on “Emotsen veits”

  1. Minul tekkinud see ,et peale lapse sündi justkui inimestel pole enam minu jaoks aega . Ma saan aru mu elu on laps ja pisikese lapse kõrvalt on raske kellaaegasid ja päevi mil kohtumisi kokku leppida raske aga see on elu . Eriti kurb see ,et sellest ei saa aru inimesed kellel on lapsed ,lihtsalt neil juba suuremad . Kas tõesti teil on enda see titenduse aeg meelest läinud tahaks küsida paljudelt . Näiteks see nv oli ka juhtub kus leppisime ilusti kokku sõbrannaga juba nädala alguses ,et ja saame koos lastega meil cillida ja kui jõudis kätte see päev oli järsku temal ,,tegevust ,, ja õhtul tuttava juures . Nagu päriselt ka ,et me lepime kokku juba varskultja siis järsku on sellel tuttaval nii kangesti sind vaja ? Mis tegi jälle haava südames veel suuremaks ja kurvemaks et veedan palju päevi lapsega üksi kodus ja siis see üks sõbrannagi ei suuda kokku lepest kinni pidada . Ja taas tundsin end üksinda . Jah mul on laps aga ikka tahad teisi täiskasvanuid ka näha peale mehe ja ema.

  2. Tundsin täitsa ennast ära sellest postitusest. Nädalavahetustel on mul ka ainus seltskond laps ja abikaasa,kuigi nendega on väga fine siis tahaks ka kellegiga lobiseda,kuhugi minna või mis iganes. Aga sa võid mulle iga kell kirjutada ja joonistada,kui igav on 🙂 Nädala sees on mul ka vaba aega üleliia kohati.

  3. Kristina Tamm teeb väga häid koolitusi.
    Kus on just hea võimalus kiskuda end välja ja lihtsalt olla. Öelda, et nüüd on 2 tundi ainult minu aeg.
    Peale seda meil jälle energiat ning sära silmis.
    Tal on Facebookis grupp olemas, Enesega rahulolu saladused, kus võib tekkida aeg ajalt mõni hea pakkumine. Ma ei tea, kas tal nüüd just jälle tuleb, sest tal tuli. Ta koolitused muidu suhteliselt kallid. Aga igati oma hinda väärt ja väga head. Mina võtsin ta kaudu koolituse: Teadliku vanemluse koolitus,
    ja tänu sellele, et haarasin ta heast pakkumisest kinni, siis sain kiire reageerijana väga hea koolituse tasuta.
    Tal oli sellele ka pakkumine. 99€ koolitus, kuid ma ei tea, kui kauaks, muidu hind 599€, aga no tohutult hea koolitus.
    Koolituse nimi on “Kuidas leida ja hoida (enese) armastust?” . Koolitused toimuvad internetis ja on ka järelvaadatavad. Minu meelest, mis on selle juures väga hea=) ongi just see, et saab teadlikult võtta aega enda jaoks ja midagi enda heaks ära teha jälle =)

    Mina tahtsin öelda, et mulle nii meeldib Sinu rahulik suhtumine. Ja üldse suhtumine =) Ja huumor =) nii äge=)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga