Heegeldatud kaisukas

Ma olen siin blogimise täiesti unarusse jätnud, aga teps mitte üldse ilma põhjuseta. Varasemalt kippus ikka kirjutamisvaegus või laiskuseuss peale tulema, aga viimastel päevadel olen hoopis uue hobiga tegelenud.

Mäletate, ma mingi aeg kirjutasin, et tahaks midagi teha kodus olles. Ei viitsi ju päevi lihtsalt mööda saata, hommikul ärgates ja õhtul sama targalt magama minnes. Muidugi on lastega ka küllaga tegemist, aga tundsin, et tahaks midagi veel teha.

Samuti kirjutasin ma, et heegeldamine ja kudumine pole kunagi minu tassike teed olnud. Juba käsitöö tundidest üritasin ma meeleldi mööda hiilida ja vahel tegin isegi poppi. Käsitöö ei huvitanud mind absoluutselt ja põhikoolis olin pigem see poisilik tüdruk.

Põhikoolist saadik olen arvanud, et olen paras vorstinäpp ja minu käed midagi ilusat luua ei suuda. Eks kogemus on muud näidanud, sest kategooria “käsitöö” all on nii mõnigi ilus asi, millele olen oma kätega uue elu sisse puhunud.

Juba ammu aga olen tahtnud hakata heegeldama kaisukaid. Kuna mul on hea sõbranna, kes on üsna nobe näpp, siis mõtlesin, et tema abiga võiks ikkagi ju proovida. Võtsin heegelnõela kätte ja tegin esimesed ringid. Täna istun siin ja kirjutan ning näitan teile, mille ma olen oma kätega valmis teinud. Ma tegelikult ei uskunud, et karukese lõpuni teen. Tüdinen asjadest üsna kiiresti.

Aga siin ta on. Ok, kaks nööbikest vaja kleidile veel õmmelda ja siis on täitsa valmis. Ja ma olen väga rahul. Arvestades seda, et ma hoidsin viimati heegelnõela 7 aastat tagasi käes ja siis ka sunniviisiliselt. 😀

Aega kulus ligi kolm päeva, kuid enamus ajast olin heegelnõelast eemal, sest ilusad ilmad on olnud ja ei tahaks neid ju ometi kodus mööda saata.

Abiks oli mulle Mari-Liis Lille raamat “Kaisuloomakirg. Amigurumi tehnikas heegeldamine.” Selles raamatus on tõepoolest kõik väga põhjalikult ära seletatud ja näidatud. Igaüks saaks hakkama.