Need mehed on ikka vahepeal saatanast, ma ütlen.
Ma hakkan juba arvama, et ma olen peast jumala okei, ja mul on tahtejõudu kurgu auguni ja ma suudan ennast jälle käsile võtta ning vormi ajada, aga siin on üks suur aga… Mees.
Me oleme arutanud, et proovime koju vähem rämpsu osta. Sesmõttes, et vahet pole, kui palju seda meile koju tassitakse, sööme me üpriski tervislikult, sest puu- ja köögiviljad on meie kodus oma kindla koha leidnud, aga… muidugi, me oleme ka inimesed ja vahel tahame rämpsu süüa. Mis seal ikka. Krõpsu maitse… koka maitse.. mmm, kuidas tahaks.
Mees tormas ennist poodi. Mõtlesin, et hoidku alt, kui mingi rämpsukoormaga koju tuleb. Ja tuligi. Ühes käes koka ja krõpsud. Teises kõrrejoogid ja piimapulber. Ok. Küsisin siis, et kus minu toit jäi. Noh, näiteks banaanid ja õunad ja vesi? Eee… ta vaatas mind nii kohkunud näoga, nagu ma õgiks iga päev rämpsu sisse ning sõnad “õun, banaan, vesi” oleks mingid ulmelised võõrsõnad.
Eks ma söön ise siis neid, vastas ta mulle. Nojah. Järgmine hetk küsisin, miks ta seda rämpsu koju tassib. Lisasin, et koka toomine mulle on sama hea, kui anda alkohoolikule viinapudel kätte. Teine hakkas kohe nalja viskama, et mul olla korra kuus selline päev, kus ma mingit patukat poest ei soovi, et kust tema peab teadma, milline see päev märtsis on. 😀
Aga üldiselt on ta arvamusel, et kui ta midagi “keelatut” koju toob, siis egas ma ei pea neid asju sööma ju, keegi ei sunni. Sunnib ikka. See devil inside me sunnib.
Ma tegin talle asja selgeks – kui ma ütlen talle, et tooks mulle poest jama, siis ma tahan seda päriselt. Kui ma ei ütle midagi, siis ilmselgelt ei taha ju. Kuigi on olnud päevi, mil ma pole midagi öelnud, ja hiljem nutnud, miks mulle jäätist ei toodud. Naine olla on ikka keeruline. 😀
Nüüd ei jää mul muud üle, kui see koka sealt kapi pealt väigisi ära juua, muidu jõllitab teine mind terve õhtu “võta mind” pilguga. Küll ma seda pilku juba tunnen. 🙁
Ma ka koka sõltlane. Kahjuks muudab see keha meeletult. Tselluliit, ülekaal. Jubeee!!!!
Ma pean alandlikult nõustuma 😀
Mina olin ka! Coca käis kaasas igal pool, hommikul jõin kohvi asemele, lõunal söögi kõrvale, õhtul telekat vaadates, oh jeerum. Ja siis käis lambisel päeval plõks ja nüüdseks pole 147 päeva mitte tilkagi cocat joonud. Isegi rummikokteilid jäävad minust puutumata, et ei tuleks maitse meelde. Alguses mõtlesin, et kui 150 päeva täis saab, joon ühe purgi ära, aga nüüd mõtlen, et milleks. Esimesed kaks nädalat oli oioioi kui raske, eriti kui nägin teisel jääkülma Coca purki käes. Nüüd enam ei hooli pea üldse 🙂 Nii, et annan lootust, et sellest on võimalik paraneda.
Ps! Mul on Coca kättesaadav kogu aeg, kuna töötan restoranis, seega ei ole ka ainus võimalus see, et lihtsalt koju ei osta.
Appi, täpselt nagu minu kirjutatud oleks 😀
Mul mees joob hullult cocat ja no kui see seal kapis on siis see pudel sunnib mind kätte võtma ennast ja seda jooma. Ja no jäätis, selleta ei suuda ju elada..sokolaad ja kõik muu. ???
Omg,täpselt sama, meil iga päev vist coca kodus, täna seisis ka akna laual pudel cocat ja ei suutnud ilma avamatta ja pidin ühe lonksu võtma 😀
Ma olen ikka öelnud mehele, et ära enam ‘seda’ too (misiganes parajasti lemmik rämps meil on), et ma nüüd jälgin rohkem toitumist. Ja ta ikka toob, ise veel ütleb, et ma ei pea seda ju sööma (lootis, et saab nüüd ise rohkem) 😀 ja siis ma söön ikka 😀
Toidunimekiri aitab. Kust peaks mees oskama midagi koju tuua, kui naine ei anna konkreetseid juhiseid.
Mul vist mingi imelik mees, a tema küll oskab. ?
Mina motiveerin end nii, et minu kui vanema toitumisharjumused jäävad külge ka lastele, kes siis kõrvalt näevad, mida emme ja issi parajasti näost sisse ajavad 😀 Okei, alati võib lapsed magama panna ja siis salaja mehega nosida, mida süda lustib, aga selline lapsevanemalik kohusetunne on minu puhul alati aidanud 🙂 Sest noh, esiteks tervislikust vaatenurgast ma juba ei tahaks, et mu lapse ilusad piimahambad kokast ja muudest keemilistest ühenditest lagunevad, rääkimata siis kergetest ülekilodest, mis lapsele üpris lihtsasti külge hakkavad, kui ta samamoodi koolis vahetundides krõpsu hakkab ostma 😛
Alguses on raske vastu pidada, aga olen kahe käega selle poolt, et mees peaks sul siis samamoodi kaasa tulema ja kodus ukse taga kõik ära sööma kui soovib. Algul on võib olla raske, sest rämps on samamoodi sõltuvust tekitav nagu alko ja suits, aga kogu see jama, mis sellega kaasneb ei kaalu ülesse seda krõpsu ja koka maitset.
(Räägib endine krõpsusõltlane ja nüüdseks 20 kg kergem a lapse ema ja eks-rämpsuhoolik 😉 )
Õnneks meil lapsed hetkel sellises vanuses, kus saame ise jälgida, mida nad suhu pistavad (poes nad üksi üldiselt ei käi, lasteaias söövad ju ikla lasteaiatoitu). Kodus, kui olen kokat või krõpsu söönud, siis nad on küll küsinud, aga neile ei anna. Eks vahel ikka krõpsu luban võtta, aga koka on nende jaoks kindel ei. Ma alati räägin, et hambad lähevad katki ja egas nad ei taha ka siis, juba selle jutu peale. Samas ei ole küsinud nad, miks mina siis joon. 😀
Õnneks me toitume suht mitmekesiselt ja tervislikult, samuti ka lapsed, sellised krõpsu-koka õhtuid on vähe, aga neid on, ja see ajab hulluks. ?
Kahe lapse ema* 😀
Meil issi vahel ikka toob ka lastele head paremat, aga kokat me ei joo üldse (issi nõrkus on suhkruvaba red bull hoopis, ise joon NOCCOt vahel). Puuviljad, juurikad, liha, piimatooted (piim tuleb talust), munad (ka talust) on ikka põhilised. Mees ka õnneks trenni inimene ja ses suhtes asi paigas. Võistlusspordist olen ise eemal peale 3 lapse sündi, mees pole ka võistleja, aga üldjuhul ikka toidukorrad on nagu vanast harjumusest. Muidugi rangelt ei jälgi. On jälgitud aastaid, nüüd rohkem naudime elu 😉