***

Iseenda sõber

Mõnikord ma tunnen, et olen iseenda parim sõber. Teine kord jälle vastupidi – iseendast hullemat vaenlast ei ole.

Tõsi, mul ei ole ühtegi sõbrannat. Sõbranna on minu jaoks keegi, kellele saan rääkida kõigest, ilma ebamugavustunnet tundmata. Ma saan tema ees naerda, nutta, olla selline nagu olen kodus, oma mugavustsoonis. Sõbranna on minu jaoks keegi, kes paneb mind elavana tundma. Tunduvad üsna suured nõudmised jah?

Täna on Sõbrapäev ja nii armas on vaadata, kuidas paljudel on sõbrannad, sõbrad ümberringi. Kuidas neid täna eriliselt meeles peetakse ja koos aega veedetakse. Eks ma tunnen ka vahepeal puudust sellest, et lihtsalt läheks kellegagi kohvikusse, sööks kooki, jooks ühe või miks mitte kaks lattet ja lihtsalt lobiseks. Või läheks üks õhtu välja tantsima. Või käiks koos kõndimas. Või teeks midagi muud ägedat. Kellegagi, kes ei ole Geit või Hendrik või Raimond või Kristofer.

Ma ju tean, et suuresti sõltubki kogu selline sõbrannatamine minust.

Õnneks on mul palju häid tuttavaid, kellega suhtlen, vahel ka kokku saan ja kes mu sotsiaalset elu aktiivsena hoiavad, aga üldiselt pigem hoian inimestega distantsi, kuid teen ka selles juba edusamme – lasin lahti vanast reetmisest ning teinud endale selgeks, et inimesed on erinevad. Ühe halva kogemuse pärast ei saa kõiki endast eemale peletada. Ma lubasin endale, et sellel aastal hakkan rohkem suhtlema, väljas käima ning usaldan inimesi rohkem, lasen neid rohkem ligi ega ole nii kinnine karp, keda peab vägisi lahti kangutama.

Ma tunnistan – kardan inimestega suhelda. Võiks isegi öelda, et olen selle oskuse kaotanud. Näiteks, kui keegi mind enda juurde kutsub, ütlen, et noh, eks kunagi ikka tulen, samas tean juba eos, et seda ei juhtu – mis ma temaga räägin? Kuidas ma lähen nii teise inimese juurde? Võib-olla valitseb seal piinlik vaikus ja ma ainiti jõllitan kella, millal tiksuks täis normaalne aeg külas olemiseks ja saan vehkat teha?

Kunagi ma olin küll hästi seltsiv, jutukas ja äge inimene. Aastatega olen kuidagi… kokku kuivanud. Eks suurt rolli mängib ka see, et inimesed on sotsiaalmeedias palju julgemad ja vabamad. Enam ei osatagi väga silmast silma suhelda, kokku saada ja üksteise seltsi nautida. Vähemalt minu puhul on see küll natuke nii.

Vaatame kasvõi täna oma messengeri postkasti – minul valitseb seal küll muidu suht tühjus, paar üksikut suhtlemist, aga täna ärkasin ja voilaa 14 uut kirja. Kõik saadavad armsaid pildikesi kirjaga “Head Sõbrapäeva”.

Muidugi on tore, et vähemalt nii palju meeles peetaksegi, aga enamus ei ole ju mulle mitte keegi. Mina selle võltsviisakusega pole kunagi kaasa läinud. Ei näe mõtet sellel. Võtan kõik armsad soovid vastu, muidugi, aga edasi neid spämmkaardikesi ei saada. 😉

Lõpuks ongi elu kulgenud nii, et olen iseenda ainus sõbranna. Ja vahel läheb ka see suhe lappama, sest ega alati pole iseendaga ju ühel nõul ja kui nüüd aus olla, ei saa ma ennast alati ka usaldada. 😀

Õnneks on mu kõrval Geit, kes on samuti mulle parima sõbra eest. Sõna otseses mõttes ega vaja pikemalt lahti seletamist, miks. Saate ise ju aru küll. 🙂

Toredat Sõbrapäeva! ❤️

7 thoughts on “Iseenda sõber”

  1. Täpselt mina
    Mul pole ka sõbrannasi peamiselt sellepärast ei julge ka suhelda inimestega.
    Ei usalda ka väga enam inimesi.
    Saan ka ilma nendeta hakkama..

  2. Aamen.
    Mul ei ole sõbrannasi.. on tuttavad, sest sõbranna on inimene kellele ma saan loota 102% ja kes saab mulle loota. Mulle meeldib iseendaga dialooge pidada xd
    Täna on sõbrapäev/valentinipäev, sünnipäev ja pulma-aastapäev ja no ma ei viitsi ühtki tähistada 🙈

  3. Mõistan sind liigagi hästi. Mul pole kunagi palju sõpru olnud, ka mitte tuttavaid kellega jutustada. Ja mingi hetk loobusin oma vähestes sõprussuhetes olemast see ainus, kes pingutab. Ja läks nii, et keegi neist ei pidanud vajalikuks ise minuga sidet hoida. Nüüd ongi mul ainult elukaaslane ja õde, kellega igapäevaselt suhtlen. Igatsen väga omale päris sõbrannat või sõpra, keda saaksin usaldada.

  4. Ka mina olen sõbrannadeta…või noh,mul on üks sõbranna, kuid meil on suur vahemaa ning koguaeg suvalisel ajal külla ei saa minna. Netis suhtleme harva, vahel ka telefoni teel…aga vot, kui kokku saame, siis me suudame siiamaani üksteise lauseid lõpetada ja suhtleme nii nagu oleks alles eile näinud.
    Tuttavaid on, kuid ei suhtle väga. Mul sellist paar head sõbrannat on veel olnud, kuid üks lõi noa selga sellega, et magatas minu tolleaegset poissi ning teine.. teisel oli mind vaja vaid nii kaua kui ma talle kasulik olin. Et teda aidata, pugesin ma kasvõi nahast välja ning tänu oli see siis, et hakkas kahtlema minus ja talle ei mahtunud pähe, et ma ei plaksutanud ta teole kaasa ning polnud tema poolt ning avaldasin enda armust, mis oli sellele teemale ka suht kriitiline. Nüüd kõnnime üksteisest nagu võõrastest mööda. Eks tundub, et ma olengi selline halb inimene, keda kõlbab vaid prügikasti visata.
    Tegime mehega nüüd veebruari algusest sõbrapäeva tellimusi… eks ikka endamisi mõtlesin, et vaat kui tore on ,kui eksisteerib veel sellist sõprust, kus tehakse üksteisele kinke ja veedetakse see aeg koos.
    Hetkel minu elus on minu kõige lähedasem ja parim sõber mu enda abikaasa.
    Aga no eks temaga on suhtlus ikka teine kui sädistada naistega kuskil kohvikus. Vahel olen sattunud sex ja linna peale ning alati ma mõtlen, et tahaks ka sellist sõprust , kus saadki kokku, räägid avameelselt absoluutselt kõigest, naudid aega ja ei kiirusta kuskile… aga siis jällegi mõtlen, et ma olen nende noa haavadega nii kinniseks inimeseks kasvanud, et ma lihtsalt ei suuda enam kedagi usaldada nii nagu varem, ei suuda kedagi endale niimoodi ligi lasta nagu varem jne…
    Ausalt öeldes, oled sa nii minu masti inimene… mulle väga meeldib sinu blogi lugeda, sest ma samastun paljudes asjades sinuga… isegi vanus meil peaaegu sama:D
    Igastahes,ilusat valentinipäeva sulle ning jätka samas vaimus! Sa oled super inimene! 😊

  5. Sõbrannasid on üldse raske hoida, mingi hetk kiputakse elus üksteisest lahku kasvama. Mul on ka olnud palju sõbrannasid, aga olen aastaid suutnud hoida vaid üht. Mingi hetk kippus jutt otsa saama, aga siis sain hea soovituse luua ühiseid hetki juurde. Otsustasin, et sünnipäevaks kingin talle ainult ühist aega ja uusi seiklusi. Valisime https://www.kingitus.ee/ meile mõlemale ahvatleva võimaluse ja panime ajama. Ja see töötas!

    Nüüd on see meil juba traditsiooniks, et käime koos uusi asju tegemas. Ja see annab meile nii palju ühist, rääkimata nendest mälestustest! Oleks võimalus, siis käiksime koos pool maailma läbi. Soovitus teistele ka- ärge lobisege vaid messengeris, saage ikka kokku ja tehke midagi uut. Millal te viimati midagi koos oma sõpradega tegite?

Vasta A-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga