Kuigi ma läksin üsna hilja magama ja ärkasin ka suht vara ning nende kahe vahel magasin veel kägaras diivanil ülejäänud pere jalguotsis, siis ma tunnen ennast väga hästi.

Kõik see hala, mis ma olen viimasel ajal endast siin välja lasknud, on vist aidanud. Ei, mitte hala vaid selle välja laskmine. Mul on küll selline uus tunne või et ärkasin ja nüüd ongi puhas leht ja minu uus võimalus selle aasta raamat täitsa algusest ise kujundada.

Ma tean-ma tean, küpsete inimeste mõttemaailmas ei ole uut algust uue aastaga vaid iga päev on võimalus uueks alguseks ja ega ma mõtlen ka tegelt nii kuigi küps ma veel kindlasti ei ole.

Aga ma tunnen, et see aasta saab olema kuidagi veel parem. Ma südamest loodan ja tean, et nii see ka on. New year new me juttu ma rääkima ei hakka, sest muutused ei toimu üleöö ja kuigi ma rääkisin ühes eelnevas postituses, et erilisi lubadusi mul ei ole, siis tegelt üks on, aga ma ei pidanud vajalikuks seda siin tuua suurelt välja, sest need, kellele ma seda lubasin, ei külasta seda kohta siin.

Nimelt mu kullakesed – mu lapsed. Ma lubasin neile, et sellel aastal püüan nendega palju rohkem koos aega veeta, huvitavaid tegevusi teha, õppida kõikidest eelmise aasta möödapanekutest ja vigadest ning olla veel parem ema.

Käisime öösel ka ilutulestikku vaatamas. Ise ma raha sinna alla ei pane, aga ilus on vaadata, kuidas inimesed oma raha õhku lasevad. Ja ise on nad selle üle nii õnnelikud. Tore!

Mõne raketiga oleks äärepealt pihta ka saanud kuigi olime ohutus kauguses, aga mis sa ära teed, kui rakette lasevad purupurjus inimesed ja seal, kus jumal juhatab. Pole ka mõni ime, miks aastavahetustel alati nii palju õnnetusi nende rakettidega on.

Adeele pigem kartis ilutulestikku. Poisid vaatasid küll rõõmuga. Poisid viskasid lausa lumehange pikali ja nautisid vaadet.

Päris palju rahvast oli seal ka. Vabaduse väljakul jäi ilutulestiku laskmine ära, sest seal ei saadud kuidagi hajutatud inimesi, nagu aru sain, aga ega seal ka väga mingit hajutust polnud. Need võred olid pandud jah igalepoole – me vaatasime ja naersime Geiduga, et nüüd meenutab see vaatepilt küll nagu mingeid aedikuid. 😀 Mingi lammaste pilt vahepeal ringles Facebookis – täitsa selle moodi oli küll avanev vaatepilt.

Aga ei, tore oli. Midagi teistsugust sellel aastavahetusel. Muidu oleme viimased aastavahetused kodused olnud. Ma olen isegi maganud mõni aastavahetus.

Ma saan nüüd täna teha oma iga-aastaseid nalju, ala ma pole sellel aastal midagi söönud, ma pole sellel aastal sentigi kulutanud ja tänavu aasta saan ma öelda, et ma pole see aasta kodus käinudki. Jeeiii! 😀 Nii naljakas!

Okei-okei. Ma südamest loodan, et teil tuleb sellel aastal normim aasta ja elu ei viska nii palju kaikaid kodaratesse ja kes on rohkem kannatanud, neid hellitab see aasta rohkem kui eales varem. Päriselt. ❤