Viimased päevad on sellised hallid olnud. Pole tahtmist midagi teha ega kellegagi rääkida. Ilmselt selle puhkuse teema pärast.
Eks nendel päevadel oli hädaldamist rohkem ja tegutsemist vähem. Üsna kurb olin ma ka sellepärast, et polnud kuhugi tööle saanud. Kandideerinud olen metsikult, aga ei ühtegi pakkumist või siis olid pakkumised, mis mulle ei sobinud- ala töö detsembri või jaanuarini. Käsundusleping vms.
Üks töö oli ideaalne- kontoritöö, sisestad andmeid. Aga.. jah, selle hea ja täiusliku töö juures oli aga- käsundusleping. Ei puhkust, ei ravikindlustust, ei kindlat palka, ei kindlat graafikut. Mulle see ilmselgelt ei sobinud.
Mees puhtjuhuslikult leidis netist töökuulutuse, kus otsitakse blogijat. Nii ma sinna kandideerisingi kohe, aga ma teadsin, et sellest saab justkui lisatöö. Saatsin proovitöö, kus pidin kirjutama artikli ja jehuu, töö on minu! Ma olin väga väga väga rõõmus, sest ma armastan kirjutamist. Küll ei saa ma seal kirjutada nii vabas vormis, kui blogis, aga see ongi võimalus end arendada ja paremaks muuta.
Kui ma eile armastasin oma facebooki lehel halada ja oma hala kustutada ning uuesti halada ja jälle kustutada, siis sellest oli isegi kasu. Tegelikult minu eesmärk ei olnud halamine, kuidas ma tööd ei suuda leida ja keegi mind palgata ei taha. See oli lihtsalt üks hetk, üks emotsioon, mis vajas välja ütlemist. Aga tänu sellele “halale” sain ma endale töövestluse abikasvataja kohale lasteaias. Üks tuttav kribas mulle ja aitas mind välja. Ma pole end varem ette kujutanud sellist tööd tehes, aga mul ju endal on kaks last ning ma armastan lapsi. Mis siis saaks veel takistuseks olla? Ma olen megasupperhüpper õnnelik, ausalt.
Täna ma käisingi töövestlusel ära. Ekslesin natuke Mustamäel ringi, enne kui õige koha leidsin, sest ausalt öeldes olen ma Mustamäel käinud ainult haiglas ja seda ka autoga. Bussiga liiklemine seal kandis on minu jaoks täiesti võõras. Lõpuks leidsin aga õige koha üles ning sain vestelda ja ringi vaadata. Tööle ma asun novembri algusest ja ma olen endiselt nii happy.
Täna ma käisingi töövestlusel ära. Ekslesin natuke Mustamäel ringi, enne kui õige koha leidsin, sest ausalt öeldes olen ma Mustamäel käinud ainult haiglas ja seda ka autoga. Bussiga liiklemine seal kandis on minu jaoks täiesti võõras. Lõpuks leidsin aga õige koha üles ning sain vestelda ja ringi vaadata. Tööle ma asun novembri algusest ja ma olen endiselt nii happy.
Vau! Hea meel su üle, edu!
Miks puhkusest postitust pole teinud ?
Palju õnne tõesti, et hakkad lasnamäelt mustamäel tööl käima…
Õnnitlen (tööle saamise puhul)! 🙂
See, et sinu jaoks on ühest linnaosast teise bussiga sõitmine ületamatu raskus, ei tähenda, et minu jaoks see nii keeruline oleks 😀
Kirjutasin, aga võtsin maha 🙂
Aitäh 🙂
Juhuu, aitäh 🙂
Sul lastel hoidja olemas? M6tlen, et kui haigeks jäävad tihti?
Kas väikest poega ikka saad nii kiirelt harjutada, et magab und lasteaias, jne?
Hoidja olemas.
Saab ikka 🙂
Väga hea meel, et töö leidsid.
Aga sellest puhkuse teemast. Õpi sellest midagi. Jah, sa oled blogija ja võid kirjutada ise mida tahad. Aga ise oled sa teinud ennast kuulsaks ja tead, et sul on palju toetajaid aga samas ka neid kes igal võimalikult võimaluse mölisevad. Kui sa ei taha edasipidi sellist jama, siis ennem järgmine kord mõtle ja siis avalda.
Sa tahad öelda, et järgmisel korral ma valetaksin? Sest enamus inimesi ei häirinud alkoholipudeli pilt vaid see, et me mehega jõime puhkusel viina. Noh, just valetama ei pea, aga sellised asjad tean järgmisel korral postitusest välja jätta 🙂
Rõõmustan väga ja mul hea meel, et asjad paremuse suunas liiguvad ja sina jälle rõõmus oled 🙂
Mul on kahju, et sind materdama hakati ja puhkuse postituse maha võtsid – tore oli lugeda kuidas inimesed lihtsalt nautisid omaette olekut:)
Vähemalt sain kogemuse võrra rikkamaks- järgmisel korral tean, millest kirjutada, kui on tegemist puhkusepostitusega ja mida välja jätta 🙂
Aitäh, armas Merlin 🙂
Jeee mul on nii hea meel su üle! 🙂