Ma ei ole kunagi olnud varajane ärkaja. See tähendab, et ma vihkan, kui keegi tuleb mind äratama ja samal ajal magan ma magusat und. Kooli ajal oli see paratamatu, sest haridus oli minu jaoks tähtsam, kui uni. Nüüd on see samuti paratamatu, sest lapse haridus on mulle tähtsam, kui uni. Võib öelda, et me teeme enda elus tähtsaid otsuseid ise. Meie ise oleme takistused meie endi eludes. Kas ma kahetsen mõnda tehtud otsust oma elus? Kindlasti. Ma pole varem kohanud inimest, kes vaataks oma elule tagasi ja saaks öelda, et ta ei kahetse mitte midagi.
Täna hommikul oli kõik samasugune. Äratuskell andis märku, et on aeg tõusta. Minu sõrmed endalegi üllatuseks krabasid kella ja keerasid seda minuteid edasi. Need minutid lendasid linnutiivul ning keerasin jälle kella edasi. Et ainult rohkem magada saaks. Natuke aega hiljem tundsin, kuidas päike aknast peale paistab ja rõduakna vahelt trügib sisse niidetud muru lõhn. Äkki ma mõtlesin, et ma pean üles tõusma. Ma ju ei saa nii võrratut päeva maha magada. Ma ei saa oma elu maha magada.
Teate, kodus olles tulevad igasugused mõtted pähe. Hommikul voodis kella vaadates mõtlesin, et mul on aega veel. Mul on veel aega, et mõelda. Lihtsalt voodis lebada ja mõelda kõige üle, mille üle mõelda annab. Kas ma olen hea inimene? Või olen ma hoopis halb inimene? Miks inimesed nii palju vihkavad? Miks inimesed tihtipeale nii negatiivsed on? Miks inimesed ainult vinguvad? Kui ma sain esimese lapse, mõtlesin, et selliste asjade jaoks on elu liiga lühike. Surm võib tulla iga hetk- sa ei näe seda ette. Ma mõtlen, et kui mind enam ühel päeval ei ole, siis kuidas mu lähedased ja tuttavad mind mäletavad. Kui ma õhkaksin negatiivsust ja ainult vinguks, siis nii nad mind mäletaksidki. Aga seda ma ju ei taha. Vähemalt ma saan olla rahulik, sest ma ei ole ammu juba selline inimene. Ma olen inimene, kes võtab kõike vastu nii nagu talle antakse. Kui minust kirjutatakse teistes blogides, siis las nad kirjutavad. Kui minust kirjutatakse perekoolis, siis las nad kirjutavad. Kuidas muidu see paks nahk kasvab?
Tegelikult me ei tohiks ju südamesse võtta, mida võõrad inimesed meist räägivad. Ma tean, et paratamatus on see, et sa võtad seda südamesse ja isegi poetad võibolla paar pisarat. Inimloomus on see, et ta ei suuda olla tundetu. Mina näiteks küll ei suuda, aga mul on nipp, kuidas ma oskan seda mitte välja näidata. Kui ma loen enda kohta midagi väga solvavat või halba, siis ma kas nutan patja või lähen õue jalutama ja analüüsima ennast. Mõned asjad, mis on täiesti mööda kirjutatud ja ma ise tean, et ma ei ole selline, ei lähegi südamesse. Need ei saagi olla tõsiselt võetavad, sest ma tean, et see on vale. Mõned asjad aga lähevad südamesse, teades, et sa ei saa ise midagi ette võtta. Toon näiteks oma juuksevärvi. Ma tegin blogis sellest postituse ja paljud hakkasid viisakalt ütlema, et mu juuksed on rõvedad ja kusekollased. Ma olingi solvunud, sest mina ei saanud sinna midagi parata. See värv on tulemus blondeerimisel ja värvieemaldamisel. Mu juuksed hetkel puhkavad ja ma ei saagi sinna midagi parata. Ma ei hakka oma juukseid veel rohkem tuunima, et nendele inimestele meeldida, kes juuksevärvi mul solvasid. Parem olen selliste juustega, kui et kiilakas. Ja ega ma igavesti sellise juuksevärviga ei ole. See on ajutine, sest ma annan oma juustele aega taastuda ja puhata. Ma arvan, et see on normaalne.
Ühesõnaga, ma ei saa aru, kuidas inimesed viitsivad raisata aega teiste inimeste solvamisele või sellele, mida neile öelda, peaasi, et nad end halvasti tunneks. Ilmselt ei muuda minu postitus mittemidagi ja see on samuti siin ajaraiskamine, aga ma oskan elada täna nii nagu oleks vääriline elada, et mitte raisata oma elu asjadele, mis on väärtusetud. Selle asemel, et olla siin internetis ja mõelda inimestest, kes on mulle võõrad, lähen ma pea püsti täna oma vanemat poega bussile saatma. Ta sõidab koos minu õega mu vanemate juurde. Te ei kujuta ette, kui õnnelik ta oli, kui ma talle teatasin, et ta saab nädalavahetuseks vanaema ja vanaisa juurde minna. Mina ja mees aga saame oma kogu tähelepanu anda pisemale pojale, kes on juba selliseks pätiks kasvanud, et teda peab igal sammul valvama- teeb potililledele otsa peale, ronib laudade ja toolide peale, sõidutab vankrit koridorist minema jne. Absoluutselt kõike, mida üks aastane noormees võib korda saata.
Järgmisel nädalal toimub Mustamäel männipargis koguperefestival. 30-31.mai. Ma loodan, et paljud minu blogi lugejad lähevad sinna oma lastega, sest tõotab tulla tore üritus ja kohal on megapaljud maskotid (Mesikäpp, Draakon, Kinder, Boost jne) ja väga palju vahvaid tegevusi toimub seal.
Inimesed ei topiks oma nina sinu asjadesse kui sa ei topiks järjepidevalt neile oma asju ninna!
Sinu järjekindlus selles viimases on lausa kummastav. Ning kuna sa seda jätkuvalt viljeled, siis oleks aeg leppida oma tegude tagajärgedega.
Pole mõtet eeldada, et leiad eest vaid takkakiitjate hordi kes ühise dirigendi taktikepi all sulle hosiannat laulaks ja ilus-kena-võrratu refrääniks üürgaks. Nii palju kui on inimesi, nii palju on ka arvamusi.
*ilmselt ei lase sa seda kommentaari jälle avalikuks.
*
Ah, et kui ma kirjutan avalikult, siis on teil kohe suured õigused kõike minust kirjutada ja rääkida? Vananenud vabandus juba. Näita mulle palun koht, kus ma nutan, et kõik minust positiivselt ei arva? Ma olen sellest ise ka teadlik, et inimesed on erinevad ja arvamused samamoodi. Mina ei tahtnudki oma postitusega öelda, et inimesed võiksid minust ainult head arvata. Ehk sa ikka enne loed läbi, kui kommenteerima hakkad. Või teine variant, sinu sugused inimesed suudavadki kõigest ainult halba välja imeda. 😀
Aga miks sa ei vasta ega lase läbi küsimusi? Täiesti tavalised, korrektse sönastuse, sisuga, mitte roppusi sisaldavaid küsimusi? Lihtsalt selle pärast, et sulle ei sobinud see mida küsiti? Sest see polnud ülistav, meelitav ega positiivne? Just selle pärast ongi paljudel sinuga probleem.
Mul tekkis küsimus, kuidas sa nii kindel oled, et kõik küsimused, mida ma läbi ei lase on tavalised, korrektse sõnastuse, sisuga ja ei sisalda roppusi? No kui ikka tuleb kommentaar, et ma olen rõve värdjas, siis ma ei näe küll, mis seal korrektne ja tavaline oleks, aga samas, võibolla sinusuguste jaoks ongi tavaline nii öelda teisele inimesele. Eks see asi ole pisut kasvatuses kinni 😉
Sest ma ise olen küsinud (doh). Kasvatuses on, nagu sinu pealt näha, tõesti palju kinni..
Kui sina oled kõik need küsimused küsinud, siis ma küll nõustuda ei saa, et nad korrektsed ja tavalised on olnud. Aga nagu ma juba ütlesin, siis sinusugustel ongi see tavaline, kui teisele pidevalt sitasti öelda. Kasvatus, nagu ma mainisin 😀 Mind on kasvatatud negatiivset vältima ja sellepärast kustutangi igasugused solvavad kommentaarid (loe: tavalised ja korrektse sõnastusega kommentaarid) :D:D
Ei oska nende meeletu roppude küsimuste küsijate eest kahjuks rääkida, kuid tean millised minu omad on olnud. Just sellised, mida esimeses kommentaaris mainisin, lihtsalt sulle ei meeldi need. Avaliku blogijana võiksid siiski teada juba, et nii palju kui on inimesi, on erinevaid arvamusi. Ja see kui oma lugejate viisakaid küsimusi läbi ei lase, panebki sind ebameeldivaks pidama. Lisaks sellele kõigele kuidas end virtuaalmaailmas üleval oled pidanud seoses kriitikaga.
Palun loe läbi küsimused, mida olen sulle esitanud ja vastused, mida oled vastanud. Ma ei pea oma blogis läbi laskma mitte midagi, kui ma ei taha. Alati ei pea olema selleks “sa ei kannata kriitikat” põhjus. Ma pole läbi lasknud isegi kommentaare, mis ei ole teps mitte kriitika. Juba olen eelnevalt maininud, et nii palju kui on inimesi on ka erinevaid arvamusi. Sa vist lased selle ikka ja jälle ühest kõrvast sisse ja teisest välja nagu olen aru saanud. Kordan ennast, see siin on minu blogi ja ma ise tean, mida ma lasen läbi ja mida mitte. Põhjuseid võib palju olla.