Mitte ükski inimene ei ole üdini pohhuist siin ilmas. Ka mina mitte, kuigi ma võin sellise mulje jätta. Ma ütlen, et mulle ei lähe kellegi teise arvamus korda, aga tegelikult ju läheb. Kui mingi tüüp sõidaks austraaliast jalgrattaga siia ja teataks mulle, et ma olen rõve paks emavaal, ma ilmselt läheks ja nutaks patja. Savi, et see oli täiesti võõras inimene. See läheks mulle ilmselt hinge ja väga. Ja just siis veel enam, kui ma olengi oma kehakaaluga kimpus.
Mis seal salata, olen juba ammune liige mõnes Facebooki tutvusgrupis. Seal vahel on täitsa humoorikad arutelud. Meest ma ei otsi. Täna juhtusin nägema, kuidas üks meesterahvas kommenteeris ühe neiu pilti, kes tutvusi otsis. Neiu ise on selgelt natuke ülekaalus, pole isegi mõtet vastupidist väita. Too meesterahvas aga kirjutaski sinna alla, et see samune väike paks plika võiks enne kasvada, kui tutvusi otsima hakkab. Lähen meesterahva kontole ja mida ma näen? Endal ripub kõht põlvini ja sõimab teist paksuks. Hmm, eks öeldaksegi ju, et teistes nähakse neid vigu, mida endas häbenetakse.
Siit hakkan ma edasi mõtlema, kui vähe inimesed üksteist austavad. Enne vaata peeglisse ja siis mine kritiseeri teisi, arvan mina. Mind isiklikult ajaks see rohkem kettasse, kui mõni meesterahvas mind paksuks sõimab, kui see, et seda teeb mõni naine. Naised teatavasti võivad vihahoos ka üksteise välimuse kallal võtma hakata, eksole. Mehed aga teevad seda enamjaolt sihilikult ja tahtlikult.
Mis te arvate, kui palju on minu keha kritiseeritud? Ikka julmalt. Ja teate, mis üldse kõige rohkem haiget teeb? See, et kui sa end käsile võtad ja su keha muutub paremaks, ilusamaks, ei ütle ükski vana kritiseerija sulle, et oled tubli olnud. Nad ei kiida sind. Nad ei paku tuge. Nad kaovad. Nad eksisteerivadki ainult siis, kui sa vaevled probleemi käes. Näitavad näpuga ja naeravad, aga nõu ja jõuga pole nõus appi tulema. Hiljem, kui oled juba paremas vormis, vaatavad vaikselt pealt. Vaatavad ja on vait.
Mina ju tean, et sellistest inimestest tuleb mööda vaadata ja kuigi ma olen korralikult kaalust alla võtnud, siis ega see paks nahk ei ole kuhugi kadunud. Minu taluvusepiir on kõrge, aga mul on kahju näha, kuidas teised selle käes vaevlevad. Jah, inimest tuleb motiveerida ja tagant utsitada, aga sundida ei saa. Mulle ei meeldi inimesed, kes käivad ja solvavad, aga ise abikätt ei paku. Käitu teisega nii, nagu sa tahad, et sinuga käitutakse. Minu üks põhimõte. Ma ei mõtle teistest halvasti, jah ma vahel vihastun mõne inimese peale, aga saan üsna kiirelt sellest üle. Ma soovin alati teistele head, vahet pole, milline on tema minevik, olevik või tulevik. Miks on nii raske inimestel üksteist toetada ja head olla? Aga võib-olla olen ma ennast roosa mulli sisse kõndinud….
Selle kaaluteemaga seostub kohe isiklik kogemus elukaaslase vanematega, eriti ta kasuisaga, kes pidevalt teeb sarkastilisi nalju meie suunas. Teemaks muidugi kaal ja kuna me mõlemad mehega oleme saledad, olenemata sellest palju sööme, siis jääb see justkui talle ette ja on vaja alati sõna võtta. Teised pereliikmed on ülekaalulised ning seetõttu ongi veider ja lausa koomiline, et selline sõnavõtt sealtpoolt tuleb. Suhtun sellesse huumoriga ja ei tee välja, sest inimene ongi sellise iseloomuga, aga alguses ikka ehmatas ära et mismõttes sellised kommentaarid tulevad ja mis on ajendiks vms. Liikumine on iseenesest mõistetav, kellel töö füüsiline ja kes liigub jala väga palju.. Seega eks igaüks leiab põhjuseid miks kellegi kallal võtta, aga tihtilugu tulebki esmalt peeglisse vaadata ja selgusele jõuda, kas ollakse endaga rahul või mitte ning viimasel juhul muidugi asja parandada, mitte geene v jumal teab mida süüdistada et passiivset eluviisi harrastada. Sulle aga kõike head ja meeldiv on näha et oled motivatsiooni taas leidnud! Tulemus on juba super 🙂